Tegevus toimub kabalistliku mehaanika maailmas, kus automatonite ehitamine on tavaline ning neid kasutatakse samal põhimõttel, nagu meil elektroonilisi või mehaanilisi vidinaid. Erinevus on selles, et kui meil «hingestab» automaadi elekter (vms), siis neil seal nimi, mis torgatakse golemi peakolusse tagantpoolt sisse. Nagu see ikka käib. Selle paberi jõul liiguvad vankrid, niimoodi kaevatakse sütt, heh, isegi lõbumajades on automatiseeritud prostituudid. Kõik see leiab aset umbes 17. sajandil, kohaks Inglismaa, London.
Siin paraku lõpeb see, mille kohta saab (minu arvates) öelda huvitav. Algab võrdlemisi tuim akadeemilise maailma kirjeldus ning vastuste otsimine küsimustele, mis näivad selles esituses kunstlikud. Paaris kohas lausa imestasin, et miks on tarvis lahendus niivõrd puiseks-ebausutavaks muuta. Vihjed meie maailma ning biotehnoloogiale ei suutnud mõjuda ning jäid sageli lausa hämaraks. Võibolla on siinkoha tegemist isikliku pettumisega, sest kirjeldatud maailm ja selle loogika on mulle vägagi sümpaatsed. Paistab, et ka uurimistööd on tehtud, sest (vähemalt) kabbala ja alkeemiliste ideede kirjeldamisel ei paistnud kusagil erilisi eksimisi.
Temaatika pärast tahaks väga viit panna... aga ei saa. Alla nelja aga ka mitte.
_____
Allolevale arvustusele: Tõsi, ei lugenud nähtavasti piisavalt tähelepanelikult. 17. sajand sai pakutud mainitud nimede järgi. Kuigi (vaatasin teksti veelkord üle) on sõnaselgelt öeldud, et need on sajanditevanused kirjutised.
Mis puutub elektroonikasse ja elektrisse, siis need olid küll vaid illustreerivad näited.