Ma kohe ei oskagi.
Nagu mis mõttes ei ole siin ühtegi arvustust?!?!
Arvan, et olin vast 14, kui esimest korda lugesin. Ja siis uuesti. Ja siis uuesti. Ja siis uuesti.
Esimene postapokalüptika, mida lugesin. Esimene "siis olin korraga teisel pool seina"-lugu, mida lugesin - oleks ma teadnud, et nii hea raamatu kõrvale nii palju lihtsaid ja labaseid seesuguseid tuleb! Ja siiani ainus lugu, kus ma näen, et noore naise kogemused on täpselt need, mis nad on - enamasti on ka 16-aastane, 21-aastane, isegi 24-aastane raamatutes "tüdruk", see, et on 13-aastane naine, on täiesti omamoodi.
Aga see oli ka minu kogemus. Et kvalitatiivne vahe tuleb ikkagi suguküpsuse saabumisega, mitte mingite arusaamatute hilisemate "täiskasvanuks saamise"-värkidega.
Ja see raamat on ÜLENI hea. Just usutavus, et nii võikski olla, et linnatänavatele kogunevad "hõimud" ja vahel lülitatakse vesi ja elekter sisse, vahel läheb päevi nendeta, et kanalisatsioonis elavad hüljatud lapsed - oojaa. + see noore naise kirjeldamise ja tema varasemate elukogemuste "oleviku" vahele pillatud piltide ehtsus.
Doris Lessing olevat selle kirjutanud kui "oma esimese katse luua autobiograafiat".
Krt, kui see oleks ka ainus asi, mis ta üldse kirjutanud on, oleks ta sellega mu südames sügaval.
Nagu mis mõttes ei ole siin ühtegi arvustust?!?!
Arvan, et olin vast 14, kui esimest korda lugesin. Ja siis uuesti. Ja siis uuesti. Ja siis uuesti.
Esimene postapokalüptika, mida lugesin. Esimene "siis olin korraga teisel pool seina"-lugu, mida lugesin - oleks ma teadnud, et nii hea raamatu kõrvale nii palju lihtsaid ja labaseid seesuguseid tuleb! Ja siiani ainus lugu, kus ma näen, et noore naise kogemused on täpselt need, mis nad on - enamasti on ka 16-aastane, 21-aastane, isegi 24-aastane raamatutes "tüdruk", see, et on 13-aastane naine, on täiesti omamoodi.
Aga see oli ka minu kogemus. Et kvalitatiivne vahe tuleb ikkagi suguküpsuse saabumisega, mitte mingite arusaamatute hilisemate "täiskasvanuks saamise"-värkidega.
Ja see raamat on ÜLENI hea. Just usutavus, et nii võikski olla, et linnatänavatele kogunevad "hõimud" ja vahel lülitatakse vesi ja elekter sisse, vahel läheb päevi nendeta, et kanalisatsioonis elavad hüljatud lapsed - oojaa. + see noore naise kirjeldamise ja tema varasemate elukogemuste "oleviku" vahele pillatud piltide ehtsus.
Doris Lessing olevat selle kirjutanud kui "oma esimese katse luua autobiograafiat".
Krt, kui see oleks ka ainus asi, mis ta üldse kirjutanud on, oleks ta sellega mu südames sügaval.