Hughart rõhutab korduvalt, et tegemist on looga vanast Hiinast, mida aga kunagi pole eksisteerinud. Stiiliks on comic fantasy, millel pole aga mitte midagi pistmist eesti lugejale rohkem tuntud käkimeistrite Prätshetti ja Aspriniga. On hoopis andekalt loodud vana-Hiina maailm kummituste, vaimude, deemonite, kõikvõimalike jumalate ja jumalustega ning esivanemate hingedega. Imetlustvääriv on Hugharti taustatundmine, Hiina avaneb vähemalt võhiku silmale täiesti autentsena ja ehedana.
Seekord algab lugu sellega, et Master Li igavleb. Nii nagu kuulus detektiiv Holmes tuhandeid aastaid hiljem tuhandeid kilomeetreid eemal, veedab ta aega põhiliselt enesehävituslike meelelahutustega, nagu ohjeldamatu purjutamisega näiteks. Esimeses raamatus kliendi osas olnud Härg Number Kümme on vahepeal tõusnud täieõiguslikuks sidekickiks. Härja silme läbi kogu seda lustakat lugu edasi antaksegi. Niisiis on igavusest tsüklisse langenud Master Li üliõnnelik, kui talle läheneb mingi kauge, kahe mäe vahelises Kurbuse orus asuva kloostri eestseisja ja palub uurida müstilisi juhtumeid selles kloostris ja orus. Kloostrisse on sisse murtud, raamatukoguhoidja-munk on leitud surnult, näol kohutav hirmugrimass, kadunud on üliväärtuslik käsikiri ja orus paistavad kummitavat 800 aastat tagasi sealsamas valitsenud sadistist hull geenius Naerev Prints koos oma narrikuubedes naervatest ja tantsivatest munkadest koosneva kambaga. Master Li koos Härjaga asub asja kallale ja läheb lahti äärmiselt lõbus, ülitempokas ja actionist pungil seiklus. Raamat kubiseb värvikatest kõrvaltegelastest, kelledest meeldejäävaim on ehk Taevaaluse Impeeriumi suurim Häältemeister, aga samas ka suurim pervert Moon Boy, kelle saabumisel tuleb hoolikalt ära peita ja usinalt valvata noori poisse, vanamehi, lehmi, kitsesid ja üleüldse kõiki elavaid meessoost olendeid peale. Kogu raamat kubiseb veel pealekauba legendidest, naljandeist, kohamuistendeist, ajaloolistest juhtumeist ja üleüldse hiina folkloorist, mida ei muuda vähem imetlusväärsemaks asjaolu, et tõenäoliselt on Hughart selle kõik ise välja mõelnud, millisel juhul jääb üle vaid kummardada autori taustatundmise ja fantaasia ees.
Raamat on minu meelest paremgi kui sarja alustav “Bridge of Birds” ( Lindude Sild). Tegelikult on see muidugi maitseküsimus ja pärlid omas klassis on nad ilmselt kõik. Ilmselt, sest kolmas osa seisab mul alles ees. Jääb üle ainult kahetsust tunda, et rumalate kirjastajate tõttu Master Li ja Härg Number Kümne seiklused ainult kolmeosaliseks jäidki ja loota, et ehk võtab mõni kirjastus kätte ja hangib eestikeelsed avaldamisõigused, sest Pratchetti nimega on juba ammu võimalik ainult iiveldustunnet tekitada. Eesti lugeja väärib paremat.