Barry Hughart

Raamatu esimene pool oli sarnane kahe esimese osaga: tark Li ja tema sidekick Härg satuvad mingi kummalise sekelduse sisse, mis viib nad peadpööritavatesse seiklustesse, et siis lõpuks ringiga tagasi jõuda, kusjuures mittemiski pole päris nii, nagu alguses paistab. Seekord algab lugu sellega, et nad on parajasti kinni püüdnud vana-Hiina hirmsaima sarimõrtsuka ja jälgivad parajasti hukkamist, mille aga katkestab kuskilt kohaleilmunud deemonzombi, kes rahvahulga laiali ajab ja parajat laastamistööd teeb. Dünaamiline duo hakkab asja uurima ja õige pea on asja segatud õukonna eunuhhide konterbandioperatsioon ja eel-Hiina kaheksa shamaani oma kuldsete puuridega, mida valvavad deemonid.

Lõpupoole kisub asi aga jamaks. Lõpp on juba lausa metafüüsiline ja ajab vägisi haigutama, kuigi Li Kao ja Härg pongestavad samas terve vana-Hiina päästmisega Kaose küüsist.Asja päästab natuke Hugharti küllalt irooniline huumor. Nagu eelnevateski raamatutes lüüakse lugeja oimetuks Hiina triviaga. Pädevuse puudumisel ei oska täie kindlusega hinnata, kas tegu on tõelise Hiina folkloori ja mütoloogiaga, või on tegu Hugharti ajusoppide toodanguga. Lisaks on “8 targas vanamehes” ohtralt tähelepanu pööratud Hiina toitudele. Kõikvõimalike ääretult hõrgutavate roogade kirjeldus kulmineerub üksikasjaliku õpetusega, kuidas mahalöödud inimkujulisest deemonist valmistada sadaüks maitsvat pidurooga peolauale.

Li Kao ja Härja seiklusi lisa ei tule, aga finaal oleks võinud ikka natuke parem olla küll. Hinnet “kolm” võib lugeda ka tegelikult “neljaks” pika miinusega.

Vaat ei ole mina nõus Lauri Lukase seisukohaga. Lugesin jutu läbi ja pean tunnistama, et see oli kõvasti parem kui "The Bridge of Birds" ja vähemalt sama hea kui "The Story of the Stone". Nagu näha on kolm kohtu seadus ja lõpuks ometi on mees saavutanud selle, mis kahes esimeses osas kõvasti soovida jättis -- nimelt jutuvestmise sujuvuse. Pean tunnistama, et just sellepärast on eriti kahju, et mees rohkem jutte pole avaldanu -- ta on just asja käppa saanud ja nüüd võiks justkui tõsisemalt andma kukkuda. Aga võta näpust.

"Kaheksa Pädeva Härrasmehe" näol on tegu tegevusküllase fantaasiakrimkaga, mis pole ka üllatus, arvestades autori kahte eelnevat raamatut. Loomulikult toimub kõik endiselt Vanas-Hiinas, kus maagia on kõikjal ja jumalad inimestele lähedal ja loomulikult on peategelasteks taaskord Kümnes Härg ja Isand Li.

Raamat algab sellega, kus meie sõbrad on kinni nabinud Hiina kõige kõvema sarimõrvari (kellel on lisaks kõrilõikamisele must vöö ka kokanduses). Sellal kui nad kärsitult ootavad I peale täppi, ehk seda kuidas paharetil pea otsast lüüakse tormab keset päris päeva linna keskväljakule ülesärritatud zombie ning kukub tegelasi rappima. Selline ülbus ühe elava surnu poolt on kõikide jaoks üllatuseks, sest zombied ju päikest ei kannata. Mis leidis kohe ka kinnitust, sest peatselt tegelase entusiasm rauges ja natuke hiljem raugesid ka ta elumärgid (kui neid nii võib nimetada). Sel hetkel ei osanud keegi arvata, et tegu on järjekordse suurekaliibrilise seikluse avaakordiga.

Üks asi järgnes teisele, aetakse asju Isand Li vana sõbra ja elava pühaku Taevase Isandaga, paljastatakse Mandariinide kontrabandismiskeem, leitakse jälgi kuulsatest iidsetest šamaanidest, keda kutsutakse ka Kaheksaks Pädevaks Härrasmeheksning lõuks avastatakse ka see, mis neid kõike seob.

Raamat on piripilgeni täis erinevaid nüansse Hiina elust-olust, viiteid erinevatele legendidele ja nagu ikka jookseb kõik kokku ühte lastelaulu. Head lugemist.

Esimene romaan "The Bridge of Birds" mõjus tõesti värskena. Kogu see hüpoteetiline vana Hiina, õnnestunud peategelaste paar, huvitavalt kokku pandud süzee ja muidugi suurepärame humoorikas jutustamislaad andis kokku tõepoolest lugemiselamuse.

Teine romaan "The Story of the Stone" ei mõjunud enam uudse ega värskena. Olemas oli uus huvitavalt kokku pandud süžee, kõik muu aga sama. Mingist erilisest lugemiselamusest rääkida ei ole põhjust.

Kolmas romaan kordab jällegi sama skeemi nagu teine ja esimene. Millegi poolest eelmisest halvem ta ei ole, aga midagi tähelepanuväärset ei lisa ka.

Oskus õigel ajal lõpetada on üks oluline oskus. Hughartil tuli peaaegu välja.