Kasutajainfo

Kirsten Bakis

1968–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Kirsten Bakis ·

Lives of the Monster Dogs

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: «Hiidkoerte elud», Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

  • F-sari
Hinne
Hindajaid
3
9
3
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (15)

Mõneti hämmastusega avastasin, et selline kirjanik baasist üldse puudub, nii et arvustamist pidin alustama sellest, et lisasin autori, siis teose ja alles siis sain kirjutama hakata. (Mõtlesin sekundi, et kas ikka kvalifitseerub ulmeks, aga ilmselt kvalifitseerub, kuna on ulmeauhindu saanud ja Raul Sulbi pani ilmumisuudise Algernoni ;-))

Niisiis, ühel päeval saabuvad New Yorki kõnelevad, kahel jalal käivad inimmõõtu koerad, asuvad elama kallisse hotelli ja lisavad oma tooni selle põrunud linna koloriiti. Nende nö pressiesindajaks sattunud noore naise silme läbi hargneb kohati naljakas, aeg-ajalt sürrealistlik, enamasti aga kurb lugu nende veidrate olendite põgusast külaskäigust inimeste maale. Tegemist on hullu saksa teadlase katsega luua supersõdureid, rohkem kui sajandi muudeti koeri suuremaks ja targemaks, anti neile mehaanilised käed ja hääleaparaadid, ning ühel päeval need tõusid üles ja tapsid oma loojad. Edasi, otsides oma eksistentsile eesmärki, võideldes loomisvigadega, mis avaldub neid koera tasemele tagasi viiva haigusena, säilitades XIX saj. preisi kultuuri (ainsa, mida nad tunnevad), kasutades loojatest jäänud rikkusi, sõidavad nad limusiinides selles hiigellinnas, annavad intervjuusid ja haigusnähtude süvenedes lasevad ehitada endale palee - viimase pelgupaiga. Raamat on lummav, nukker ja sügavalt inimlik.

Miks siis "4"? Esiteks on klišee igivana - ikka seesama vana frankensteinilugu, isegi justnimelt Saksamaal ja muidugi on koerad päästmatult hukule määratud. See kõik on selge esimestest lehekülgedest, ent samas pean veelkord mainima, et on suurepärane, kuidas autor seda teostab. Teiseks ei toimi inimühiskond nii, nagu teoses kirjeldatud. Saagem aru - lugu on terviklik omas võtmes, aga kahjuks tundub täiesti uskumatu, et inimesed suudaksid sellised olendid rahule jätta ja neil endi keskel elada lasta. Teose mõtte ja kogu suundumuse kontekstis ei ole elukate USA-s elamise juriidilised alused üldse olulised, niisamuti kui andes neile rikkused, on ühe käeliigutusega kõrvale heidetud majanduslikud aspektid (kuigi ühe miinusena - loodan, et ma eksin - kumab läbi autori puhtameerikalik veendumus, et raha tähendab automaatselt ka tarkust, headust ja heaolu).

Kokkuvõttes on siiski tegemist hea, lugemistvääriva raamatuga. Madinat ei ole, inimkonda ei päästeta, ent usun, et nood viisakad ja targad, monoklite ja kullatud nupuga keppidega olevused jäävad tükiks ajaks meelde küll.

Teksti loeti eesti keeles

kas on tegu muinasjutuga - loomade humaniseerimine, disneylikud kirjeldused rongkäikudest ja lossidest ning happy end sellele viitavad? või on tegemist tänapäeva ameerika ühiskonna analüüsiga, selle pinnapealsuse ja hüsteerilise lõbujanuga? või on see hoopis ajalooline jutustus ja psühholoogiline analüüs professor ranki (loomade "doktor mengele") kujunemisest selleks, kes ta oli ning elust rankstadi nimelises linnakeses? oluline polegi ehk täpne þanrimääratlus - tegemist on küllaltki huvitava seguga, mis eriti algaja autori kohta on päris hästi välja kukkunud. minu arust on idee ise juba päris leidlik. plussiks pean ka seda, et autor on koerte puhul peaaegu lõpuni suutnud välja pidada nn. koeralikkuse sümptomid, erinevused inimestest. kahjuks ainult peaaegu lõpuni - ludwigi kirjad haiglast langevad sellest kontekstist välja. tundub nagu poleks raamatut viitsitud päris lõpuni kirjutada või pole osatud hästi lõpplahendust ega seletusi leida. otsad "visatakse õhku" ja sinna ka jäetakse - igaüks peab siis ise mõistatama. ja siis elegantselt - naksti! - ...and they lived happily ever after! kokkuvõttes – raamat kõvasti üle keskmise, lugeda tasub igal juhul!
Teksti loeti eesti keeles

Tehke mis tahate, aga mina ei suuda selles raamatus midagi erilist ega head näha. Ta tundub tervikuna kuidagi ebaveenev, jättes mulje, nagu oleks ka ise kirjutatud samal 19. sajandil, kust on alguse saanud tema peategelased. Lugemisel tekkis kogu aeg tunne, et tegu peaks olema mingi allegooriaga (hiidkoerad tegelastena tunduvad just selleks sobivat), aga kuna ma raamatu lõpuni aru ei saanud, misasja allegooriaga, siis paljalt mingi hullu teadlase untsuläinud eksperimendikirjelduse eest käsi kolmest suuremat numbrit kirjutama ei tõuse
Teksti loeti eesti keeles

Veider raamat. Sisu ja tegevust kui niisugust tal ju tegelikult pole. See vähene mis on, pole eriti põnev. Kuid loo esitamise viis sundis mind lõpuni lugema. Näidend romaani sees (terviklikul kujul kusjuures) imponeeris mulle eriti.
Teksti loeti eesti keeles

Paistab, et ma olen siin erandlik oma viiega aga mulle see siiski meeldis. Meeldis just see veider stiil ja ülesehitus. Pealegi minu esimene normaalsuuruses tulevikufantaasia.

See on, nagu juba öeldud, kummaline, imeline ja samas ka kurb jutustus hääleaparaatide, käeproteeside ja arendatud mõistusega koertest, kes saabuvad isoleeritud Kanada väikelinnast 2008. a. novembris Manhattanile.
See oli ülemöödunud aastasaja kolmanda veerandi keskel, kui psüühiliste häiretega poisist, kes teeb elusloomadega katseid, saab hullumeelne teadlane, kes tahab luua oma koerte armeed, mis oleks talle "truu ja ustav". Kuigi ta sureb enne oma unistuste täitumist, viivad plaanid täide tema järgijad.

Mõnusalt frankesteinilikku raamatusse on kokku toodud nii sf, fantasy kui ka horror. Lugu on kirja pandud teadlase ja koer-ajaloolase päevikute, märkmete ja kirjadena ning koerte esindaja Cleo Pira jutustusena.

Teksti loeti eesti keeles

Veider raamat ja stiil. Tegu on ju sama vana frankensteini looga natuke uuemas kuues. Ehk siis inimesed on jälle oma auahnuses ja lolluses loonud koletised, kes neile lõpuks kätte maksavad. Tegelikult oli raamat lihtsalt kurb, üks parimaid kohti raamatus aga see koerte ooper.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi kummaline raamat.
Mõtlesin, et kas kolm või neli. Pikemat aega eelistanuks kolme.
Liialt ebareaalne tundus, ilmvõimatu. 19. sajandi pisike kogukond sääraste asjaga hakkama saamas? Ma saan aru, et Simaki "Linn", terve maailm ja aastakümnete/sadade jooksul, kuid ...?
Sellegipoolest neli. Unelemise & unistuste eest. Sellest, et oli inimesi & koeri! :)
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud stiil ja ka idee on minu arust juba aegunu. Geneetika, siis veel usuksin natuke, aga kirurgia ja mehaanika, pole vist kuigi võimalik?Ja samas tundus ka ebaloomulik see, kuidas Ameerika ühiskond need elukad vastu võttis. Ma arvan, et enne pistetakse nad puuri, kui lastakse tänavatele lahti. Võib-olla sellepärast ongi seda raamatut peetud tulevikufantaasiaks. Ei tea.
Teksti loeti eesti keeles

Olen Ants Milleriga ühel seisukohal. Lisan veel, et tükk aega olin kindel, et panen raamatule viie, aga lõpp oli liiga nõrk, nagu Enn Huntki märkis. Parim koht oli Mops Hackeri päevik.
Teksti loeti eesti keeles

Kirsten Bakis võtab klassikalise Frankensteini loo ja jutustab selle täitsa mõnusalt ümber. Frankensteini asemel on muidugi üks teine hull Saksa teadlane, kelle koloonias nikerdatakse valmis intelligentsed, tehisliku kõneaparaadiga suured koerad. Maailm on teadlase koloonia unustanud, teadlane ise oma töö vilju ei näe, aga ühel ilusal päeval (tänapäeval, kuigi Bakis oli tegevuse nihutanud lähitulevikku) sõidavad need lennukite ja helikopteritega New Yorki, tutvustavad endid galantsel moel, jäädes samas piisavalt salapärasteks. Nad seavad ennast päris hästi sisse ja on kogu maailma lemmikud, aga siiski kannavad nad kaasas oma hukku. Jutustaja on üliõpilane, kelle koerad valivad oma ihuajakirjanikuks. Ta leiab endale suurepäraseid sõpru, saab teada jubeda loo koloonia lõpust ja koerte päritolust. Minu arust sobis lõpp ka sellise raamatuga päris hästi.

Aeg teeb vingerpusse. Kui ma selle Kirsten Bakise Fantaasia sarjas ilmunud koerteloo omal ajal läbi lugesin, olin üsna pettunud. Nüüd sattus raamat jälle kätte ja kuna sisu oli suuresti meelest läinud, mõtlesin, et sirvin veidi, et meenutada. Jäin lugema ja pean kohe kiitma.

Lisaks sellele, et lugu oli hästi kirjutatud, oli see aastatega isegi usutavamaks muutunud. Näiteks esmalugemise ajal pidasin ma koerte looja kuju mingiks b-filmide jäljenduseks, aga nüüd olen kuulnud nõukogude teadlaste pingutustest ahvi ja inimese ristamisel ja inimesemõõtu sõdurkoerte loomine ei tundu enam nii jabur. Täitsa kahju, et autor korralikule debüüdile midagi otsa kirjutanud ei ole.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: märts 2026
veebruar 2026
jaanuar 2026
detsember 2025
november 2025
oktoober 2025

Autorite sildid: