Kui mõni ulmesõber peaks soovima saada ettekujutust sellest, mida mõtlesid, millest rääkisid ja KUIDAS rääkisid Vene intelligendid nii 20 aastakest tagasi, siis soovitaksin kõhklematult "Ruutuemanda gambiiti" ja "Odüsseus lahkub Itakalt" Autor näib polemiseerivat Orwelli "1984''ga". "Ei", ütleb autor, "MEIE ei ole orjad. Oleme tugevamad kui kunagi varem. Ning arenenud sotsialismi reaalsuses karastunud tegelased kihutavad BMW-ga (meenutan: see on Liit ja 70.-dad!) mööda Moskva Ringteed; löövad, kaugsõidukapteni müts uljalt viltu, jalaga restorani uksi lahti... Kui vaja, on nindzhad, kui vaja, teevad põlve otsas sellised imeriistad valmis, et et nendega saab põrutada kamba tulnukaid valgusaastate tagusele planeedile... Mateeriamuunduritest jms rääkimata! Kõigega saavad hakkama! Naljakal kombel meenutas raamat "REG&OLI" (lugesin mõlemat Zvjagintsevi raamatut ühiste kaante vahelt) T. Trubetski "Mina&George''i" olles viimasest palju paremini kirjutatud. Kui nüüd romaani ulmelisema poole peale tagasi tulla, siis ühe komplekti tulnukatega asi ei piirdu. Osutub, et Maal passib veel teinegi jõuk mittemaalasi. Vimased on muidugi esimeste surmavaenlased. Konflikt hakkab vaikselt võtma ülegalaktilist ulatust. Ka teised tulnukad võtavad meie kangelastega kontakti. Pärast mitmeid huvitavaid ja põnevaid arutelusid teemal, kas võõrplaneetlaste abi on eetiline kasutada ja kes on head ja kes on pahad, jõutakse paremate poistega siiski kokuleppele. Pahad, nagu öeldud elavad universumis või ruumipiirkonnas (täpselt ei mäleta), kus aeg voolab teisti. Nende ekspansioon seisnenbki selles, et nad keeravad vallutud planeetidel aja ringi. Muidugi panevad kohalikud seepeale kõrvad pea alla. Madin käib siia-sinna ning viimaks jõutakse ajarändude ja ajaloo ringitegemiseni. Peategelane istub veidi aega Stalini kehas ning mängib "head Stalinit". Kuna 41 aasta suvi on käes, siis avastab ajarändur, et Byalastoki ja Lvovi eendidelt vägesid ära tuua ei õnnestu ning annab viimastele korralduse anda sakslastele preventiivne löök... Ajaloolises plaanis lõpeb kõik ilusti, kuid isiklikus elus meespeategelasel õnne pole: seni kui ta maailmu päästis ja supertsivilisatsioonidega läbirääkimisi pidas, on seesamune identiteedi raskustega tulnuklanna armunud talle ihukaitsjaks määratud nindzhasse. Üldise kosjakontori foonil (et mitte seksuaalvähemusse sattuda, on vaprad noormehed ka mitmeid neide endaga tndmatule planeedile vedanud) vaene peategelane avastab äkki, et ta ei tea, mida teha. Pärast suuri tegusid siirduda tagasi oma avaliku elu anonüümsuseni. Nagu ütleb üks romaani kangelasi: "Istunuks seesinane väikefeodaal oma kodusel Itakal, kabistanuks piigasid, tülitsenuks naabritega ja poleks tal mingit muret olnud... "