1.
1
5.0
2.
5
5.0
3.
2
5.0
4.
2
4.5
5.
1
5.0
6.
1
5.0
7.
1
5.0
8.
2
5.0
9.
3
4.667
10.
1
2.0
11.
1
5.0
13.
2
5.0
15.
4
4.5
17.
1
3.0
22.
1
1.0
1.
1
5.0
2.
4
4.75
3.
3
4.667
4.
3
4.333
5.
2
4.0
6.
5
4.4
3.
3
3.667
5.
4
4.75
6.
2
5.0
7.
3
4.333
8.
6
4.167
9.
1
5.0
11.
9
4.667
12.
15
4.6
13.
1
2.0
15.
12
4.0
17.
1
4.0
19.
2
4.5
3.
1
5.0
8.
2
3.5
1.
1
5.0
(jutt aastast 1986)
Ärkab yhel hommikul poeediniru Vovotshka oma korteris, armukese kõrval (naine on suvitamas), joob kohvi, aja pintsaku selga ning astub uksest välja... tagasi oma korterisse. Et justkui peegel, või nii. Ja algavadki igasugu segased sekeldused. Vovotshka on lausa paanikas kuni asi talle lõpuks ära seletatakse.
Kogu asi seisneb selles, et kaugel-kaugel tulevikus on sealne inimkond omadega miskitpidi eriti rappa põrutanud. Sealsete teadlaseonude arvates on kõiges syydi kasutud inimesed. Sellised kes ise suurt midagi ei tee, ainult tarbivad. Yhesõnaga - parasiidid.
Selleks et olukorda parandada leiutatasid tegelased sellise kavala aparaadi, mis teeb parasiididst arvutisse koopia ja hakkab seda seal siis ymber kasvatama. Laseb inimesel virtuaalses keskkonnas paar aastakest elada, vaatab kas sai paremaks.. Kui ei saanud tehakse reset ja lastakse kogu värk algusest peale. Vovotshka, nagu selgub, ongi yks sellistest arvutis tsyklisse jäänud parasiit. Umbes nagu hindudel - ymbersyndide läbi õndsaks.
Lugu ei ole Lazartshuki yldist taset arvestades midagi erilist. Hea aga mitte enamat. Puänt oli päris naljakas (sedasorti, millised Jyrkale kohe yldse ei meeldi).
