Lazartshuki "Inoje nebo", "Mumija" ja "Svjashtshennõi mesjats Rin" olid kõik suurepärased. Võtsingi siis ühel õhtul riiulist sama autori vaadeldava fantasy-romaani. Päris heade lehekülgede kõrval tekkis tihti seesama tunne, mis "Kolmevalitsust" lugedes - ikka ja jälle tuli eestpoolt uurida, kes üks või teine tegelane on. See väsitas ning vihastas, lõpuks oli lugemisel sunnitöö maik man. Kuna romaan ei ole läbini kõlbmatu, hästi kujutatakse meie maailma, annan ühest kõrgema hinde.
Teos algab suure sõja eelõhtu kujutamisega. Stepirahvaste hiigelarmee, kelle taga seisab kurja iidse maagiaga varustatud võlur, kavatseb rünnata impeeriumi. Seda kaitsevad kreekapäraste nimedega kangelased ja võlurid. Lapsepõlves rööviti ja viidi teise maailma keisritütar Otrada. Selgub, et vaid Valgele Lõvile pühendatud Otrada võiks jagu saada kurjast maagiast. Noor vägilane Aleksei Paktovii (eesti keeles p.o. Paktovius?) suundub tagasi tooma Otradat. Selleks peab ta minema ühe iidse maagi poolt loodud Sepikotta, kohta, mis kubiseb väljamõeldud ja kunstlikult loodud maailmadest. Üks selline mittetõeline maailm on ka meie oma. Siia ongi lapsena toodud Otrada. Oma minevikust ei mäleta ta midagi (sest muidu suudaksid kurjad maagid ta leida) ja nimeks on tal hoopiski Sanja Grjaznova. Üsna suur osa teosest kujutabki Aleksei ja Sanja seiklusi Sepikoja maailmades. Need seiklused tulid ja läksid - seda nii raamatus kui ka lugeja teadvuses (nädal aega pärast lugemist on tosinast maailmast paar-kolm meeles!). Tüütu!
Sada viiskümmend viimast lehekülge kirjeldasid seda hiigellahingut - tõeline "Kolmevalitsuse" ja kangelasfantasy segu. Igavuste igavus! Keda huvitab mitmesaja võitleja, pealiku, väejuhi ja võluri saatus? Seepärast see madal hinne.
Teos algab suure sõja eelõhtu kujutamisega. Stepirahvaste hiigelarmee, kelle taga seisab kurja iidse maagiaga varustatud võlur, kavatseb rünnata impeeriumi. Seda kaitsevad kreekapäraste nimedega kangelased ja võlurid. Lapsepõlves rööviti ja viidi teise maailma keisritütar Otrada. Selgub, et vaid Valgele Lõvile pühendatud Otrada võiks jagu saada kurjast maagiast. Noor vägilane Aleksei Paktovii (eesti keeles p.o. Paktovius?) suundub tagasi tooma Otradat. Selleks peab ta minema ühe iidse maagi poolt loodud Sepikotta, kohta, mis kubiseb väljamõeldud ja kunstlikult loodud maailmadest. Üks selline mittetõeline maailm on ka meie oma. Siia ongi lapsena toodud Otrada. Oma minevikust ei mäleta ta midagi (sest muidu suudaksid kurjad maagid ta leida) ja nimeks on tal hoopiski Sanja Grjaznova. Üsna suur osa teosest kujutabki Aleksei ja Sanja seiklusi Sepikoja maailmades. Need seiklused tulid ja läksid - seda nii raamatus kui ka lugeja teadvuses (nädal aega pärast lugemist on tosinast maailmast paar-kolm meeles!). Tüütu!
Sada viiskümmend viimast lehekülge kirjeldasid seda hiigellahingut - tõeline "Kolmevalitsuse" ja kangelasfantasy segu. Igavuste igavus! Keda huvitab mitmesaja võitleja, pealiku, väejuhi ja võluri saatus? Seepärast see madal hinne.