Tundub, et ma olen kohaliku fändomi hulgas üks väheseid, kes antud raamatut pabervariandis omab... näib, et ülejäänud isikud on neid tekste vaid wõrgus lugenud...
Noh, omal ajal sai see raamat üsna teadlikult ostetud – omasin siis juba Andrei Lazartshuki kahte esimest kogu, olin paari juttu ka ajakirjas «Znanije – sila» lugenud ning teadsin, et tegu on kõrgelt hinnatud autoriga. Lisaks muule ilmus raamat korralikult kirjastuselt korralikus kujunduses. Oli veel üks oluline moment – kunagi ilmus selline fanzine nagu «Fenzor», minu meelest üks parim vene fanzine üldse... vaat siis «Fenzori» kolmandas numbris reklaamiti, et järgmine on Andrei Lazartshuki erinumber. Tagantjärele ma päris hästi ei teagi, kas see number ka paberile jõudis (vist siiski jõudis)... igatahes on vene wõrgus liikvel just seda numbrit sisaldav fail. Vaat selles reklaamis valgustati pisut ka jutu «Mumija» ja lühiromaani «Svjashtshennõi mesjats Rin» sisu... see köitis ning niipea kui mul kaks aastat hiljem see raamat õnnestus osta, siis lugesin kohemaid need tekstid läbi. See oli shokk! Kukkusin kohe seda köidet ka oma tuttavatele soovitama... üks noor ajalootudeng võttis vedu ning raamat läks tolleaegsete ajalootudengite hulgas ringlema – «Inoje nebo» oli teatavas ringkonnas suisa hitt! Igatahes oli raamat poole aasta pärast üsna rohkelt loetud välimusega... see pole muidugi etteheide, sest kaks kunagist ajalootudengit on pärast seda raamatut just sedasorti inimesed, et kui näevad Andrei Lazartshuki raamatut müügil ja see veel alternatiivajalooline kipub olema, siis kraamivad nad pikemalt mõtlemata rahakoti välja...
Tegelikult ilmub harva sedavõrd tugevate tekstide kogusid... peale lühiromaani «Teplo i svet» on kõik raamatu tekstid auhindu saanud ning sageli enam kui ühe auhinna saanud. Ka raamat tervikuna sai 1994. aastal Beljajevi preemia. Soovitada pole vist vaja, sest enamus tekste on üsna mitmel inimesel loetud ja ka üsna kõrgelt hinnatud. Minge kohalikku Moshkowi ja lugege!