Romaani pealispind on esmapilgul lihtne: kinopropaganda grupi lavastaja-operator major Peter Mille saadetakse tähtsale ja saljasele tööle - ta peab tegema dokumentaalfilmi strateegilise sila ehitamiset ja käikulaskmisest. Filmil on ka stsenaarium, mille autoriks on saladuslik ja mõjuvõimas Gunnar Marhel, ning tegelikke sündmusi hakatakse peagi sättima stsenaariumi järgi. Vastuolud reaalse elu ja stsenaariumi vahel lahendatakse stsenaariumi kasuks ja see viib elu peagi absurdi tasemele, sest tavamõõdupuud tallatakse jalge alla ja stseenid on väga julmad. Ei pane üldse imestama, et romaan on saanud preemia "Ühiskondliku teadvuse demilitariseerimise eest".
Nende julmade sõjastseenidega hakkab kaduma reaalsustaju, ja siin hakkabki kooruma sügavam kiht: kes on selle suure lavastuse (mitte filmi) stsenarist ja lavastaja, mis on reaalsus ja kus on selle piirid. See osa nõuab juba seedimist, õigemini, edasi lugemist, sest kogu see lühiromaan on ühtlasi ka kild suuremas (sarja) mosaiigis.