Jutt algab monotoonselt - mingi agulilinnake, kusagil algab sõda, noori võetake sõjaväkke, mölder Osvald pääseb tänu lampjalgsusele... Kuid see monotoonsus on kuidagi lummav ja kaasahaarav. Ja kuidagi ei saa lahti tundest, nagu miskit olulist oleks kaadri taha jäetud. Sest sündmustikku nagu eriti polegi. Aga mulje on võimas, ja tekib tahtmine aru saada, mis siis selle taga on.
See lühike jutustus ei tundu omaette loona vaid pigem eesõnana mingile hoopis teisele loole. Ja sisuliselt seda ta ongi - sarja avajutustusele järgneb romaan.