Päris alguses on 2000.a. 31. detsember. Võetakse vastu milleenniumi, juba jälle, sest eelmisel aastal see ju alles tuli, ent nüüd räägivad, et polnud päris, polnud see, ja olgu siis, las olla, saabki enam... Tavaline vene uus aasta – väga koloriitne seltskond, avatud vene hing ja kõva kärakapanemine ja siis... juhtub midagi arusaamatut, midagi seletamatut, kolm seltskonnaliiget kaob saladuslikult ja jäljetult... algab uus ajastu, kuigi keegi ei tea seda veel.
/Mis see nüüd on, mõtled sissejuhatust lugedes, ent kannatust, kannatust.../
Nüüd on aasta 2014. Maad piiravad Impeeriumi väed, kes sadade kaupa inimesi vaid enesele teada põhjustel kaasa viivad, varastavad, röövivad. Maalastel on neile vähe vastu panna – ülivõimsat vastast ei saa võita, võib vaid ta laevad eemale ehmatada, ent selleks tuleb end ohverdada, enesetapjana vaenlast rammida. Ükshaaval, teineteise järel sõidavad Maa kaitsjad end tolmuks, kuni vaenlane laevad tagasi tõmbab. Ja mis kõige hullem – sõtta saavad minna vaid poisikesed ning täiseas meestel jääb üle vaid nende hukkumist jõuetult pealt vaadata, käed rusikas ja hinges jõuetu viha. Kui poleks kosmilisi liitlasi, martsaleid, siis oleks kõik juba ammu läbi...
/Kui oled juba siiani jõudnud, siis oled konksu otsas, raamatu külge kinni kleepunud, võimetu lugemist lõpetama.../
Ja edasi... ehh... aina paremaks läheb ja tegevust on nii palju ja nii hästi on selle fantastilise romaani maailm välja joonistatud, et tolle lühikese loo (alla 400 lehekülje) oleks võinud vabalt 1000-leheküljeliseks telliseks venitada ja polekski nagu vaja olnud midagi suurt lisada. Oleks olnud hää sedasi, on hää sellisenagi. Tellise kontsentraat. Vägev. Kange. Võimas. Väga rikas on see raamat. Väga.
Lazartshuk on selle romaaniga (ajutiselt?) kaugenenud "Shturmvogeli" ja "Posmotri v glaza tshudovistsh" ülikeeruka ülesehitusega eri aegade ja reaalsuste vahel põrklevast jutustiilist ning tunginud pigem Lukjanenko mängumaale (paneb talle ka mängleva kergusega ära, ütleksin, mõistes siiski, et see diagnoos suuresti ka maitse asi on). Ja kaasautor Ira Andronati? Ei oska ta kohta midagi kosta, kuigi koostöö kahe autori vahel näib sujuvat päris hästi. Vaat`sin, et Andronati on kirjutanud terve hulga mingisuguseid iksfailside kloone ja seega on selge, kes antud romaani Mulderi ja Scully’d lisas (rahu, ainult rahu – sellest tõigast ei maksa teha ennatlikke järeldusi, veelgi enam, uskuge mind, et antud tegelastega seotud üks lõik paneb teid vähemalt muhelema, kui te just enesel naba küljest ei naera).
Kuna alanud poolel aastast kulub enamus mu vabast ajast rattasõidule, siis tuleb vaid õnne ja häid soovitajaid tänada, et ma oma napi lugemisaja taas õigele raamatule pühendasin. Tuleb ka lisada, et raamatu hullupööra meeldimisel on minu jaoks ka isiklik mõõde. Oli elus aeg, kus sai päris aktiivselt ufoloogiaga tegeletud (väga hobikorras saab tegelikult siiani, kui päris aus olla). Ja kui selle aja jooksul süvenes (kui lihtsustatult kirja panna) veendumus, et valdav enamus tundmatuid lendavaid objekte on tundmatud vaid laiema avalikkuse jaoks ning nende pärinemine kusagilt mujalt kui meie elupallilt on pehmelt öeldes vähetõenäoline, siis abduktsioonijuhtumid on need, mis... kuidas end nüüd väljendada... sa võid väga hästi teada teatud meelehäirete sümptomeid ja olla kursis aju veidra omadusega vahest organismi funktsioone pärast und vales järjekorras sisse lülitada, ent kui inimene sulle kogetust räägib ja seda ärakäimist uuesti su ees läbi elab, siis... ei, ei oska ma seda sõnadesse panna... Ei mahu.
Jah, aga raamatust... kui ma peaksin praeguse seisuga (aasta on alles noor, tean isegi) ennustama selle aasta preemia "Russkaja fantastika" saajat, siis paneksin raha antud romaanile. Tahab keegi oma rahast ilma jääda? Ja mis siis veel... ahjaa...
"...Ja lüüs paiskus lahti ning gravitatsioon kadus ja Vita hingas välja "A-ah!", sest kukkus kuhugi, polnud pidepunkti, keha käskis millestki kinni haarata, ja ta haaras kinni Adamist, ja nii, käsikäes, ujusid nad laevast välja, kuigi ehk jäid nad paigale ja laev liikus ise pisut kõrvale. "Jumalküll-jumalküll-jumalküll..." pomises ta, üritades kogu hingest mitte kisama hakata. Ja pärast – väga ruttu – kadus keha poolt pealesurutud hirm ning jäi vaid vaimustus. Ta vaatas Adamit ja nägi ta silmis täielikku mõistmist. “Nüüd pole sa enam latentne!” – mõtles ta endamisi, ja ehk, kogemata, ka tema jaoks. Sest Adam hakkas naerma. Ja siis lendas eemalt ligi Kesha, haaras mõlemast kinni ning Maailmakõiksus hakkas, nagu sellistele puhkudele kohane, pöörlema nende ümber.”
Kaif!