Andrei Lazartšuk

Romaani tegevusajaks on 1991. aasta juunikuu 11 päeva.

Ainult, et see 91-ne aasta pole see, mida meie läbi elasime. Reich võitis Teise maailmasõja... Hitler kõrvaldati võimult, Stalin poodi ülesse. Reich haarab enda alla kogu Euroopa, enamuse Aafrikast ja Aasiast ning Venemaa kuni Uraalideni. Inglismaa on Ameerika mõjusfääris, Jaapan ajab oma asja Aasias... ning sõltumatu Siber on üks kõrgtehnoloogilisi juhtriike maailmas.

Need 11 päeva on täidetud ääretult tiheda tegevusega. Moskvas on algamas suuremat sorti rahvusvaheline tippkohtumine — linn vägesid täis, lisaks Reichi omadele ka ungarlased, soomlased, tshehhid ja suulud.

Loo peategelane on Siberi terrorismivastase eriüksuse äss Igor, kes tegutseb oma grupiga Moskvas, püüdes ära hoida suuremaid terroritegusid ning tegeleb samas ka suht tavalise luuretegevusega.

Lisaks rahvusvahelisele poliitikaladvikule on Moskvasse saabunud ka terroristide ja muude relvastatud rühmituste eliit. Olukord on tõeliselt plahvatusohtlik! Aga lisaks sellele alustavad ka igat masti poliitikud oma suurt mängu.

Minu arust saab seda romaani iseloomustada kõige paremini nõnda, et kui panna kokku romaanid «Raske on olla jumal» ja «Mees kõrges lossis» — see võiks olla suht täpne iseloomustus. See on feeling! Aga kõige selle juures on tegu tõeliselt originaalse sisuga romaaniga! Väärikas tekst igal juhul.

Mainiks veel sedagi, et 1994. aastal andsid vene ulmekirjanikud sellele tekstile, kui 1993. aasta parimale romaanile auhinna Strannik. 1994. aasta Interpressconi küsitlusel jäi romaan aga napilt teiseks.

Ning mainima peab ka seda, et autorile tundus, et 260 leheküljega ei ölnud ta teema kohta veel ära kõike (mida vajalikuks pidas)... ning 1997. aastal avaldas Lazartshuk romaani «Vse sposobnõje derzhat oruzhie...», kus lisaks romaanile «Inoje nebo» olid ka sees sündmused, mis eelnesid 1991. aasta juunile ning ka sündmused, mis järgnesid.

Eelnenud arvustustes on sisust juba piisavalat juttu olnud ja ei hakka seda kordama. Romaan tundub alguses alternatiiv-ajaloo ja action`i seguna, kuid peagi hakkab selguma, et siin on palju rohkem peidus (selles suhtes on tunda suurt sanasust hilisema "Sturmvogel"-iga). Ja kirjutatud on ilusti. Mõned stseenid lugesin kohe veelkord üle. Sõnavara, mis mõne teise autori juures on ärritanud või mõjunud lihtsalt labaselt, tundub siin olevat täiesti omal kohal.

Ühesõnaga, väärt raamat, ei imesta, et Jyrka on seda juba viis korda lugenud. Hindeks muidugi "viis".