Impeeriumi (pigem küll fa$istliku Saksamaa) allohvitser Hermann joob end nii segi, et hakkab kuradeid nägema. Hommikul selgitab kurat, et andis talle võime üks kord elus peatada aeg. Ükskõik millal, ükskõik kui kauaks.
Niisugune algus eeldab komöödiat. Millegipärast on autor kirjutanud sõjadraama. See oli vist paha valik, sest kurat ei sobi hästi realistlike, isegi naturalistlike kirjelduste sekka. Hermann peatab aja ning leiab kuradi koos inimestega, kes samuti on pagenud sõja eest sinna, kus aeg seisab.
Lõpplahendus on venelase poolt usutav, kuid põhjendamatu ning tõmbab hinnet veelgi alla.