Paistab, et seda meest pole mitte keegi veel ei lugenud ega arvustanud, kuigi ta on päris palju kirjutanud. Kui otsustada käesoleva jutu järgi - mis on ütlemata meelevaldne tegevus - siis, jah, võib sellest isegi aru saada, sest kuigi lugu ei ole halb, jääb hinge suur nõutus - see pole ka midagi.
Inimesed on kolinud kosmosesse ja päikesepatareisid on kosmoseasundustel nii palju, et nad varjavad Maalt päikese ja Maa on kattunud jääga. Kosmoseelanikud vinnavad kivimeid (antigravitatsiooniga) suurte lahmakate kaupa üles toormaterjaliks, Kansase kohal on ainult vahevöö laava järgi, kui Missourist avastatakse viimane punt inimesi, kes pole Maad hüljanud. Peategelane, yks kaevandusrobotite järgi valvav noor naine maandub ja kohtub esimeseks ühe Maal elava viimase noore mehega. Kui ta hiljem oma käigust aru annab, leitakse, et neid eesleid minema saad aitaks kindlasti kaasa, kui naine tolle mehe võrgutaks... Selliselt algav jutt on seep lõpuni välja. No ja science paneb ennast põlema, et teda sellises seoses kasutatakse...