Wild Seed on Butleri esimene romaan Patternist-seerias. Raamat algab aastal 1670 Aafrika dzhungleis, kohal ja ajas, mis on ulmes ebatraditsionaalsed. Kogu raamat on mitmes mõttes eriline: säravalt originaalne, lihtsalt ja tabavalt kirjutatud, mitmekülgsete tegelastega, läbi aastasadade ulatuva intriigiga ajalooliselt ja kultuuriliselt omapärasel tagapõhjal. Raamat katab ajavahemiku 1670 kuni 1840 ja ta ulatub kesk-Aafrikast USA põhja ja lõunaosariikideni. Anyanwu, raamatu kangelanna, on midagi fantastilist ja kirjeldamatut: ta suudab kontrollida oma keha molekulaarsel tasandil. Ta saab end ravida ja muuta, olles kord vana naine, kord mees, kord leopard, kord delfiin. Loo alguses on ta juba 300 aastat vana, ta ei karda kedagi ent teda kardetakse, nagu nõidu ikka. Ta on ilmale toonud nelikümmend viis last oma pika elu vältel, kuid ta on üksi, sest lõpmatu eluga kaasneb ka lõpmatu üksindus. Ja siis tuleb Doro, antikangelane ent kangelane siiski, mees või vaim, kes on tuhandeid aastaid eksisteerinud, tappes, vahetades kehi kui riideid. Tuhandeid aastaid on ta aretanud spetsiifiliste omadustega inimesi, neid sigitades, paaritades, valitsedes, omades. Ta loodab aretada inimesi, kel erilised, parapsühholoogilised võimed on tugevamad kui varem. Ja ta aretab neid, sest kui Doro kulutab ära ühe keha, on tal vaja uut, mida kanda. Ta on olnud mees ja naine, valge ja must, aga ta on alati olnud tapja. Ja nüüd on ta tunnetanud Anyanwu talenti ja ta tahab muuta ta oma aretamisprogrammi osaks. Ja Anyanwu läheb ära oma kodukülast, ja Aafrikast, Uude Maailma, kus on Doro-valitsetud külad. Kõik tegelased on huvitavalt välja joonistatud, Isaac, telekineetik, Doro kollasejuukseline poeg, poolhullud perekonnad, kes ei suuda oma eriliste jõududega toime tulla, kus õe ja venna vaheline intsest on silma-avaja kõrvalmajas elavale telepaadist tüdrukule. Ja Doro ise, kes tapab need, kes talle ei allu, ja ise kalgilt valitseb ja annab elu üha uutele generatsioonidele, lootes kunagi saavutada tõelist master race''i. Ja siiski saab Dorole kaasa tunda, sest nelja tuhande aasta jooksul on ta olnud üksi ja ta kaotab järk-järgult oma inimsust. Anyanwu ja Doro vaheline vihkamine ja armastus on kujutatud erakordselt, sest kuigi Anyanwu pageb Doro eest ja Doro kavatseb teda tappa, ootab neid teistsugune lõpp. Või algus. Butler kirjutab lihtsalt, selgelt, värvikalt, mingil moel meenutab ta Le Guini, ent Butleri teemavalik on palju julgem. Ta läheneb teemadele nagu igavene elu, telepaatia, vägivald, orjus, rasside vahelised suhted, insest, geneetika lihtsalt, ent läbinägelikult ja vahel loob tõeliselt võikaid pilte. Ja lootustandvaid pilte. Ehk kaks asja jäi häirima. Esiteks, Butleri kujutlus 17. saj. Aafrikast näitas, et ta on omaks võtnud Ameerika stereotüübid Aafrikast, ent ilmselt ise mitte eriti neid kultuure või seda aega uurinud. Butler on küll tumedanahaline, ent ta on Ameeriklane. Kui tema loodud Aafrika-tagapõhi on keskpärane ja stereotüüpne (näiteks on tal mõned väga valed või lihtsakoelised laused naiste olukorrast aafrikas), siis varase USA tagapõhi on suurepärane. Aga et see on ulme-mitte ajalooline romaan, võib selle andeks anda (ja Eesti lugejat seda vaevalt märkab). Teiseks läheneb Butler vahel asjadele, mida võiks sisse viia delikaatselt, n.ö. malakaga. Aga see on siiski harvaesinev probleem. Butler peaks olema huvitav lugemine nii sci-fi kui ka fantasy armastajatele.