Kui patrulli laevastik jõuab komeedini, avastavad nad, et hiiglasliku sabatähte kaitsevad kuubikujulised kosmoselaevad, järelikult on see asustatud! Komeedi tuuma ümbritseb ülimalt aktiivne elektriline kiht, millest pole esmapilgul võimalik läbi pääseda, kuid kuubiklaevade järel õnnestub neil siiski komeedi saba varjust leida sissepääs elektrikera sisse. See on hiiglaslik, ma meenutan. Seal sees on aga tühi kosmiline ruum, milles asub kurjade tulnukate maailm, need tulnukad on seekord hoopi kirjeldamatud. Umbes nagu kehata gaasiolendid.
Komeedi tuuma ümber peetakse maha massiivne kosmoselahing, kuid meie kangelased langevad lõpuks ikkagi tulnukate lõksu, neid (kõiki) küll otsesõnu ei vangistata, aga nad peavad tulnukate sünge maailma soppidesse peituma. Lõpuks avastatakse komeedijuhtidest tulnukrassi tagamõte, miks nad tahavad Galaktikat hävitada, ning ühe meeskonnaliikme ohvrimeelsuse läbi suudetakse masin, mis komeeti Galaktika suunas juhib, rivist välja lüüa. Surmatäht plahvatab ja meie kangelastel õnnestub oma imepisikesel süstikul viimasel hetkel... Vabandust. Jälle läks valesti.
Lõpuks jõuab meie kangelastele appi järgmine patrulli laevastik, viis tuhat kosmoselaeva, toimub massiivne kosmoselahing ning universum päästetakse. Jah, see tundub koledalt banaalne ja kohutavalt ennastkordav, ja see ongi seda, aga ometigi pole seda igav lugeda. Mingis mõttes on see tekst aegunud küll, aga samas on selles olemas seda mingit kosmilise karguse tunnet ja taju ja vahvate musketäride ohvrimeelsust ja kõike seda. Ja omas ajas oli see ikka meeletu kontsentratsioon uusi ideid ja uutmoodi mõtlemist ning kosmiliste maastike lugeja vaimusilma ette manamist.