Igatahes ei ähvarda seekord oht enam pelgalt ühte tähesüsteemi, vaid terve galaktika, sadade tähesüsteemide ja terve Tähtede Föderatsiooni ellujäämine on kaalukausil. Inimrassist patrullikapten Ker Kal kutsutakse föderatsiooni pealinna, hiiglasliku tähe Canopuse ühele planeedile, kus peab oma istungeid Tähtede Nõukogu. Nende majesteetlike vaadete taustal, kuidas patrull-laev Canopusele läheneb, mõjuvad igasugused Gaal Dornicku jõudmised Trantorile paraja Legolandi külastamisena.
Tähtede Nõukogus istuvad kõigi tähesüsteemide esindajad, seal on amfiibrassist kilpkonn-inimesi Aldebaraanilt, paksu karvakattega flegmaatilisi Betelgeuse’i maailmade asukaid, Veega kaheksajalgolendeid, putukinimesi Prooküonilt, veidraid mustatiivulisi nahkhiirolendeid Denebilt jne jne. Nõukogu esimeheks on canopuslane – nende rass on ilma kehata, vaid üks hiiglaslik pea, ühe suure silma ja torujate jäsemetega. Pulpautoreil fantaasiast juba puudu ei tulnud.
Nõukogu teeb teatavaks, et asustatud Galaktikale on lähenemas hiiglaslik Orioni Udukogu. Udukogu tähendab Hamiltoni keeles ja maailmas tohutut põleva gaasi kera, mille läbimõõtu mõõdetakse valgusaastates ning, mille sisse keegi pole selle põleva välisseina tõttu kunagi pääsenud. Igatahes läheneb see hiiglaslik põleva gaasi pall Galaktikale ja on viimastel nädalatel asunud sellise tempoga tiirlema, et kardetakse selle plahvatamist ja laialilagunemist paari nädala jooksul, mis hävitaks kogu tuntud Galaktika.
Nõukogu moodustab erirühma, mis saadetakse teele uuel, spetsiaalsel kuumataluva kerega süstikul, et uurida, mis on udukogu sees ja püüda seda tiirlemist peatada. Meeskonda määratakse Sar Than Arktuuruselt, Jor Dahat Capellalt ning maalane Ker Kal. Esimene on sibulakujulise kere ja nelja jäsemega olend, teine jälle püstipidist silindrit meenutava kiulise kerega taim-inimene.
Meie kangelased asuvad oma imelaeval teele, jõuavad udukoguni, sisenevad sellesse ning avastavad udukogu põlevast gaasist väliskihi sees tühja kosmilise ruumi, milles asub hiiglaslik must planeet, kus elavad pahad tulnukad, kes peavad enda maailma säilitamise huvides hävitama terve ülejäänud Galaktika. Need tulnukad on juba täiesti kirjeldamatud. Noh, umbes nagu jäsemetud lihamassid, mis suudavad kuju muuta.
Loo üldskeem püsib ka edasi triviaalne, aga erinevalt varasematest kordadest on kirjanikul õnnestunud siinkohal välja mõelda märksa fantastilisem ja kosmoloogiliselt-astronoomiliselt pöörasem setting ja selle ümber keerlev mõistatus ka lahti harutada ja lõpuni välja kanda. Igatahes langevad tegelased vangi, ühele neist antakse mõttetranslaatori abil teada tulnukate ajalugu ja probleem, miks nad on asunud Galaktikat hävitama. Kangelased langevad korraks meeleheitesse, kuid siis õnnestub Luke’il, Hanil ja Leial Surmatähelt põgene... vabandust. Siis õnnestub Sar Thanil, Jor Dahatil ja Ker Kalil sellelt mustalt planeedilt põgeneda.
Kõike seda, mida Hamiltonile üldiselt saab ette heita, oli selles tekstis minimaalselt. Oma aja kontekstis kindel «viis pluss», aga isegi tänasest vaatenurgast ei leia ühtki põhjust, miks peaks põhihinnet langetama. Just sellistest tekstidest moodne kosmoseulme ja kosmoseooper suuresti sündiski. Just sellised tekstid inspireerisid poisipõlves hilisemat, suurmeistrite põlvkonda. Ja ka George Lucast, ilmselgelt.