Nüüd on patrullis teeniv maalaste süstik ootamatult kodusüsteemi kutsutud ning laeva meeskond murrab pead, mis võiks sellise ebahariliku korralduse olla tinginud. Selgub, et Neptuunil asuv Astronoomilise Teabe Büroo on kindlaks teinud, et üks Tume täht, mille liikumistrajektoor peaks Maast ja päikesesüsteemist piisavalt kaugelt mööduma, on järsku suunda muutnud ning on hetkel kokkupõrkekursil meie Päikesega. Kokkupõrge teadagi hävitaks päikesesüsteemi. Igatahes asub vapper meeskond, kuhu kuuluvad tegelased nimedega Ran Rarak, Hurus Hol, Dal Nara (naine!), Nal Jak jt, teele Tumeda tähe suunas, et selle kursimuutuse põhjus selgeks teha ja võimalusel seda trajektoori muuta.
Tuleb kuidagi kole tuttav ette, jah? Vaid napid kuud varem oli samas ajakirjas ilmunud täpselt sama sisuga tekst sama autori sulest ja samast jutusarjast? Justament. Tahate ära aimata edasisi sündmusi? Kohale jõudes satuvad vaprad kosmosepatrullijad raskestikirjeldatava ja absurdse välimusega tulnukrassi kätte vangi, langevad vangikongis pikaks ajaks masendusse, millest ärkavad alles sel päeval, kui on viimased tunnid aega tegutseda, et muuta tähe kurssi ja vältida kokkupõrget. Neil õnnestub üsna banaalsel moel vangikongist pageda, meetodil, mille võinuks välja mõelda juba vangistuse esimesel päeval.
Samuti on nende ekspeditsiooni teadlane vangistuse alul korra ära viidud ning pühendatud tolle võõra rassi ajalukku ning saanud teada, et tulnukad on oma tähe kurssi muutnud ellujäämisinstinktist, kuna täht on jahtumas/kustumas ning nad plaanivad oma Tumeda tähe gravitatsioonijõuga tõmmata meie tähesüsteemist möödudes Päikese enda uueks täheks, suurendades tema massi, söötes talle selleks toiduna sisse kõik päikesesüsteemi planeedid. Igatahes õnnestub meie kangelastel kerge vaevaga põgeneda oma täheristlejale, mida vaenulikud tulnukad on otsekui nende jaoks terve ja stardivalmina hoidnud. Kosmosesse jõudnuna kohatakse Maalt pärit laevastikku. Toimub kosmoselahing. Päikesesüsteem päästetakse. Päikest ei lasta tulnukatel ära varastada.
Hinne markeerib kurba tõsiasja, et kõik need nõrkused ja miinused, mis tsükli esimese jutu puhul olid veel andeksantavad ja ei rikkunud terviklikku elamust, on teises loos saanud tubli võimenduse, need on arendatud totruseni ning lisaks on kõike seda lugeda täielik déjà vu tunne! Ja sellise loo (ilmselt et kogu tsükli kõige kehvema) on David G. Hartwell välja valinud oma tuhandeleheküljelisse esindusantoloogiasse «The Space Opera Renaissance» esindama varast kosmoseooperit. Persse.