Enne seda oli kosmilisi ulmelugusid loomulikult ajakirjades Amazing Stories ja Weird Tales ja mujalgi ilmunud, aga alles 1928. aastal kujutasid nimetatud kolm meest esmakordselt ette meie päikesesüsteemist väljaulatuvaid kosmoseseiklusi, moodsa teadusliku fantastika mastaap läks ülegalaktikaliseks ning seni hoomatavuse piiril püsinud tähesüsteemid muutusid mängukannideks hoolimatute kurikaelte ning õelate tulnukrasside käes, kes omakasupüüdlikel eesmärkidel püüdsid inimkonda ja meie päikesesüsteemi hävitada ning kelle vastu astusid siis veatud ja õilsad ning imeosavad positiivsed kangelased. Ajastu oli selline ;)
Sama, 1928. aasta augustis ja septembris läbi Weird Talesi kahe numbri järjejutuna ilmunud lühiromaan «Kokkupõrkavad päikesed» ei olnud küll päris esimene uue aja kosmoseooper, ka Hamilton oli samal aastal varem juba paar sarnast teksti avaldanud, aga üks esimese kümne hulgas kindlasti.
Planeetidevahelise patrulli (tsükli esimeses jutus kannab see veel sellist nime) ristleja koos astronautide Jan Tori ja Hal Kuriga kutsutakse Kaheksa Maailma (Pluutot ju veel ei teatud) Ülemnõukogu istungile Planeetide Halli, mis asub loomulikult Maal. Inimkond on tolleks kaugtuleviku hetkeks hõivanud kõik meie päikesesüsteemi taevakehad, kuid kaugemale pole reisitud, sest ülipikad vahemaad järgmiste tähtedeni takistavad lende. Nõukogu eesistuja Mur Dak teeb neile teatavaks Veenuse laboratooriumites töötava teadlase Sarto Seni grupi hirmuäratava avastuse. Nimelt päikesesüsteemist kaugelt mööduma pidanud tähe Alto liikumistrajektoor on viimasel ajal kummaliselt muutunud ning see on asunud kokkupõrkekursile meie Päikesega. Kokkupõrge hävitaks terve süsteemi.
Imekombel on Sarto San just tol hetkel leiutanud ülikiire tähtedevahelise lennu tehnoloogia ning valminud on ka esimene ristleja, millega vapper seltskond peab asuma teele Alto tähesüsteemi poole, et selgitada välja trajektoori muutuse põhjus ja sellesse võimaluse korral sekkuda.
Vapper seltskond asubki teele, läbib tähtedevahelises ruumis midagi musta augu laadset, jõuab Alto juurde, püütakse püüdurkiirega kinni ning vangistatakse kohalike tulnukate poolt, kes on ümmarguse palli kujulised, kuue peenikese jala ning kahe peenikese käega. Tulnukate jäsemed on erakordselt tugevad, kuid nad on tapetavad, kui pressida tugevalt nende gloobusekujulisele kerele, mis ühel hetkel lõhki läheb ning millest voolab välja sültjas ollus. Sedasi siis.
Pärast lohutut vedelemist kongis põgenevad nad ühel hetkel sealt, olles eelnevalt saanud teada tolle maailma ajaloo ning Alto kursimuutuse põhjuse: täht on kustumas ning vajab eluspüsimiseks pidevalt «toitu», ehk erinevaid väiksemaid taevakehi, et selle lähimal planeedil nn. keraolendite tsivilisatsioon saaks säilida. Viimases hädas on nad otsustanud juhtida oma tähe kokkupõrkele Päikesega, mis annaks sellele küllaldaselt elujõudu, valgust-kuumust-põlemist.
Oma imekombel tervena hoitud täheristlejas põgenetakse Maale, kus on vahepeal valminud terve laevastik sarnaseid ülikiireid lennumasinaid. Kangelased pöörduvad laevastiku eesotsas tagasi Alto juurde, et pidada sealsete keraolenditega maha gigantne kosmoselahing. On ka omamoodi puänt.
Sellised need kosmoseooperid 1920ndate lõpul siis olid. Ja Hamilton on neist üks täiskasvanulikumaid ja tegelikult ka kõige vähem aegunumaid. Muidugi on talumatu, kui sul on jutt, mille tegelased kannavad ühetaolisi tobedaid nimesid nagu Mur Dak, Sarto Sen, Jan Tor ja Hal Kur – kes neid suudaks erista... Tobedad on ka kirjeldused sellest, mida tunneb minategelane, kui Kaheksa Maailma ülemnõukogu on just tema välja valinud juhtima esimest ekspeditsiooni või esimest kosmosearmaadat, millist uhkust segatuna aukartuse ja vastutuse ning hingevärinaga ta tunneb, aga kuidas ta pisarsilmil oma koorma vastu võtab ning millised ovatsioonid puhkevad siis saalis. Mnjah, ühes teises riigis 1928. aastal täpselt sellised ovatsioonid vist kõlasidki.
Aga sellega lapsikused ka lõppevad. Ja kuigi ma olin siin nüüd kohati vist kaunis irooniline, siis lugeda oli tegelikult ju huvitav. Hamilton on kusjuures hämmastavalt hea sulega autor, kirjeldamaks seiklusi kosmoses, erinevaid taevakehasid ja kosmilisi nähtusi, ka kosmoselahinguid, temas on siirast ja puhast mastaapi ning värvidega ta ei koonerda. Need osad tekstist ei ole märkimisväärselt vananenud.
Ega ilmaasjata saanud ta juba paar aastat hiljem fändomis hüüdnime Edmond «Maailmade purustaja» Hamilton ning kui esimest korda ameerika ulmes aastaauhindu jagada püüti (ühekordne Jules Verne’i auhind 1934. aastal), valisid fännid aasta parimaks ajakirjades ilmunud tekstiks just ühe Hamiltoni loo.Omas ajahetkes oleks hinne olnud «tugev neli pluss».