Üks teine ulmeautor naerab, et loodetavasti mõtles ta siis välja meeldivama maailma, kui need planeedid, milledest tema enda looming kubiseb, ja kus küll elada ei tahaks. Carrick mainib mõrul ilmel, et oleks ta teadnud, et satub sinna maailma elama, oleks ta tolle kindlasti hoopis teistsugusena välja mõelnud. Seejärel asub ta toda ebameeldivat maailma kirjeldama.
Hamilton on hiljem meenutanud, et seda ulmekirjanike seltskonda välja mõtlema inspireeris teda päriselt 1940ndate alul Manhattanil Steubeni restoranis koos käinud kirjanike grupp, kuhu kuulusid Manly Wade Wellman, Henry Kuttner, Otto Binder jmt. Seal tutvuski Hamilton, kes ise elas linnast väljas ja iga kord koosistumistele ei sattunud, Kuttneriga, keda kuulis C. L. Moore’i nime mainimas, mispeale hakkas õhinal rääkima, et Moore on tema lemmikkirjanik ja küsis Kuttnerilt, milline ta tegelikkuses välja näeb ja on, mille peale Kuttner vastas tagasihoidlikult, et «ta on väga kena».
Nädal hiljem kirjutas ulmefänn Julius Schwartz Hamiltonile, et Kuttner ja Moore olid just abiellunud :) Igatahes oli Henry Kuttner Carricku tegelaskuju aluseks. Selle poolanekdootliku, pooltraagilise looga on nii, et ta kas hakkab tööle või ei hakka. Minul ei hakanud, aga ma täiesti mõistan ta teatavat legendistaatust.