Adams kiirustab lähimasse külla, kust helistab keset ööd Manhattani Ülikooli tähetorni professor Ferdinand Petersile, kellega on varasema reporteritöö käigus kokku puutunud. Ta saabki professori hommikuks lennukiga sündmuskoha lähedale ning koos asutakse maavälist objekti uurima. Professor tunnistab leiu ainulaadsust ning väidab järsku, et see polegi mingist maavälisest materjalist, vaid et keegi on sinna sisse vangistatud ning hulktahukas on tegelikult kristalliseeritud jõuväli. Samuti väidab ta end teadvat, kuidas seda avada.
Selleks minnakse asulasse, et tellida New Yorgist uued seadmed ja ühendid. Kui need kohale jõuavad ning Adams ja Peters sündmuskoha poole kiirustavad, selgub järsku, et professor ei tea, kuidas kapslit avada, tal pole sellest vähimatki aimu. Minnakse siiski kohale ning professoril tuleb kõik meelde. Adams saab esimesena asjast aru ning viib professori pisut eemale – ja kohe on see jälle avamismooduse unustanud.
Ühesõnaga saadakse aru, et hulktahuka sees on keegi, kes nendega mentaalsel tasandil suhtleb ning nendega manipuleerib. Tahetakse põgeneda, kui tahuka seest jõuab nendeni anuv palve, et kuulaku nad vähemalt ära, mis sinna vangistatud olendil öelda on, isegi kui nad teda vabastada ei julge.
Üheskoos asutaksegi kuulama iidse galaktilise jõuväljaolendi miljardeid aastaid kestnud lugu galaktikatest ja needuse ning haigusega nakatatud supergalaktikast. On ka puänt ja kena lõpplahendus.
Lugu pole kirjutustehniliselt grammigi vananenud (mida võis heita ette mõnele Tähtedevahelise patrulli loole), on keskmiselt kõhe ning põnev lugemine. Klassikaline kuldajastu-eelne ulme, mida on ka täna igati värske ja nauditav lugeda. Täieliku elamuse ja efekti saamiseks peaks seda muidugi lugema rikkumata teismelisena. Millise efekti see võib anda, näeme näiteks Isaac Asimovi pealt, kelle noorusaja lemmiklugude antoloogiast ma seda teksti lugesingi.