Täitsa kena lugu. Birminghami tööstuslinna rajatakse veevärki ja vastava trassi teele jääb mägi, mille seest tuleb vesi läbi tuua. Töölised lõhkavad ja kaevavad mäe sees, augu suudme juures korjab aga üks ameerika teadlane-papi välja toodava pinnase seest kivistisi, trilobiite jms., millest mäe süda rikas on. Ühel päeval ei taha töölised enam mäe sisemusse minna ja töödejuhataja palub teadlasel tulla "ühte asja vaatama". Nagu aimata võib, ei ole mitte kõik iidsed olevused kivistunud ja (et ikka põnevam ja õudsem oleks) ka mitte nii väikesed, et tasku pista.
Jutt jätab lovecraftilikult üht-teist varjatuks, aga üldiselt ikka jah: meie planeedi sügavustes elab iidseid olevusi. Neli pluss.