Deathkiller on parandatud ja yhte raamatusse kokku pandud väljalase kahest varasemast romaanist: "Mindkiller" (1982) ja "Time Pressure" (1987). Neile on hiljem kirjutatud järg pealkirjaga "Lifehouse" (1997), mis on sisuliselt eraldiseisev raamat ja kahe esimesega kyllalt nõrgalt seotud. Syzeedest pikalt jahuda oleks kyllalt mõtetu, kuna vähemasti esimese romaani puhul oleks seda kyllalt raske teha, ilma kellegi hilisemat lugemismõnu kahjustamata ja teise juures ei oma see nii või teisiti kuigi suurt tähtsust. Sisust. Mõlema raamatu yheks läbivaks teemaks (vähemasti minu jaoks) on kysimus: kas eesmärk pyhendab abinõu. Antud juhul on nonde abinõude rakendajaks geniaalne psyhhoneuroloog, kes inimkonna helge tuleviku nimel mängib indiviidide (ka oma lähedaste) teadvuste ja saatustega. Robinsoni poolt pakutud vastus sellele kysimusele on jaatav. Minu kui paadunud individualisti mätta otsast (vähemasti selles kontekstis) kyllalt raskesti seeditav seisukoht. Veelgi seedimatum on minu jaoks Robinsoni poolne tuleviku yhsikonna ideaal - Asimovlik Gaia tyypi yhisteadvus. Samas ei saa öelda, nagu oleks Robinson seda temaatikat yhepoolselt käsitlenud. Raamatute peategelased ja praktiliselt kogu tegevus on tema enda poolt pakutud mõtetega leebelt väljendudes teravas konfrontatsioonis. Ehkki argumendid, mis noid tegelasi lõpuks oma veendumustest lahti ytlema panevad on raamatute sisemise loogika seisukohalt põhjendatud, ei kvalifitseeru alused, millel nad tuginevad minu jaoks aktsepteeritavateks. Robinson ise väidab, et nende raamatute abil pyyab ta leiutada vastust kysimusele: "miks peaks ratsionaalselt mõtlev inimene tahtma olla hea?" Minu arvates on sellele kysimusele märgatavalt lihtsamaid vastuseid kui see mis Robinson välja pakub. See selleks. Igal juhul on tegemist yhe kaasa mõtlema ja vastu vaidlema panevama raamatuga mida ma viimastel aastatel lugenud olen. Mis iseenesest on kyllalt nauditav kogemus. Mil määral ma seda raamatut soovitada julgen? Vähemasti "Mindkiller" on edukalt tarbitav ka (kyllalt hea) thrillerina, mis sobib ka ajaviitekirjanduseks. "Time Pressure" on aeglasem ja provokatiivsem, filosoofilisema meelelaadiga lugejale. Kommentaariks neile, kes (nagu mina) Robinsoni raamatutest kõigepealt tema Callahani lugude otsa on sattunud ja sellest mõnevõrra pettunud järeldusi teinud - see raamat (ja ka "Lifehouse", ehkki pisut teisel moel) on märksa paremad.