Aasta 1973. Jalutab hipi Nova Scotia külmas lumises metsas ja tema ette puu otsa tekib kera, mille sees kaunis alasti naine. Kuna tüüp ulmet lugenud, on tal selge - ajarändur. Kutt tarib plika koju (too muide ei jahtu paljalt arktilises külmas), varsti ta ärkab, selle aja peale on asjasse pühendatud ka üks teine ulme-hipi. Midagi ohtlikku ei paista, tulnukas sõbralik ja kõigest huvitatud. Noh, esialgu ongi selline pikk sisseelamine - nagu hipidele kohane, kepitakse kõikvõimalikes kombinatsioonides, aga lõpuks hakkab peategelane mõtlema, et midagi on kogu selle värgiga põhjalikult viltu... Ja selline see raamat ongi - esimene kaks kolmandikku selline paduolmeline kolkahipide elamiste-olemiste kirjeldus, viimane kolmandik rohkem seletustena antud ideede tulevärk, mis kogu toimuvale mitme kukerpalliga ringi keerab. Idee ise on võimas ja parasjagu köitev. Kuigi ma nii põhjalikke maailma ringitegemisi tavaliselt ei suuda seedida nende kõikehaaravusse peidetud lootusetuse pärast, on seekordne piisavalt teravmeelne ja loogiline, et vaatamata tekkeskeemi mõnetisele vildakusele neelan ma selle alla. Ühtegi sõna selle kohta ei ütle, sest see rikuks kogu lugemise; tuleks vaid meeles pidada, et kuidagi end läbi kaevata selleni, kus peategelane tõdeb, et "... ja nii nägin ma Rachelit viimast korda selles elus...", siis läheb action kabjamüdinal käima... ;-)