Uhh, ohh - kah läbi loetud. Esimene tekst haaras segaselt kaasa ja juhtis isegi kohati huvi äratades edasi tutvustades seda gängi ja neid ümbritsevat maailmakest. Teine ja kolmas tekst olid kah esimesega seotud ja huvi eriti ei vähenenud. Pinge eriti suur ei olnud ega paistnud ka nagu oleks seda tahetud. Neljas juba lõi jutu rööbastelt ära hakates hoopis millestki muust jutustama, siiski küll osade samade tegelastega, kuid üpriski puuduva seosega varasemaga. Viies aga oli imo vaid ajaraisk. Kui esimesed neli oli veel kohati huvitavad siis viiendat poleks imo küll pidand kirja panema. Või vähemalt mitte avaldama. Täiesti segadusse ajav tegutsemine mingi kümmekond aastat hiljem, kus ikka samad tegelased, kuid enamgi põrund oma tegemistes. Peatükid viimases tekstis on killustatud ning suurema osa juures puudub eriline seos. Isegi `lõpplahendus`, kui lõppu sellega kutsuda saab, ei too päikest segadusse. Lihtsalt palju tegelasi, kes karjuvad, kuulavad muusikat, lällutavad, joovad ja seksivad palju, paar väikest tegutsemist ja nimeks `Varjupaik vetevallas`. Vot viimane kohe mitte üks raas ei meeldind. Esimest nelja oleks kõrgemalt hinnand, kuid viies langetas. Asi pole lihtsalt tegevuse segaduses ja kohati tundmuses, et see täiesti puudub, vaid jutu mõttetuses. Ei toimu seal midagi nõnda tähtsat, et tuleks kirja panna. Vaid nende jaoks igapäeva tegevus, nii et kui viimane lause raamatust loetud tekib tunne, et raamat peaks kohe kohe edasi minema nagu elugi, mis ei peatu kesest elu ühe lausega vaid liigub konarlikult edasi, sest vaid elu see tekst meenutab. Kuid kui tuleb järg ... siis seda näha ei tahaks.
