Kasutajainfo

Alastair Reynolds

13.03.1966–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Alastair Reynolds ·

Eversion

(romaan aastast 2022)

  • Orpheuse Raamatukogu
  • Stalker
  • 🏆 Stalker 2023
Hinne
Hindajaid
6
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.75
Arvustused (8)

Sellest romaanist on tegelikult väga keeruline rääkida, kuna suur osa lugemismõnust kaoks ära, kui süžeed lähemalt avada. Loo algus on Reynoldsi kohta väga ebaharilik, sest laiahaardelise ja tehnikarohke kosmoseooperi korüfee on korraga pähe võtnud kirjutada üheksateistkümnenda sajandi purjelaevaekspeditsioonist. Päris nii lihtne see asi muidugi pole ja umbes seal, kus peategelane esimest korda surma saab, hakkab lugeja mõistma, et midagi oleks nagu viltu. Järgnevates peatükkides tuleb välja, et tegelased mitte ei avasta niisama maid, vaid ajavad mingi kahtlaselt ebainimlike parameetritega hiidehitise jälgi. Üha selgemaks saab, et reaalsusega on midagi lahti — aga kas nad on lõksus Dickilikes skisofreenilistes luuludes, rändavad maailmade vahel või toimub midagi muud, jääb päris tükiks ajaks arusaamatuks nii lugejale kui peategelasele. Lugedes tekkisid mul esmalt paralleelid mõned kuud varem kätte sattunud Lavie Tidhari “Unholy Landiga”, ehkki tegelikult pole neil romaanidel praktiliselt midagi ühist.

Raamatu esimest kaht kolmandikku, kus üht ja sama stsenaariumi mitmesuguste variatsioonidega korduvalt läbi mängitakse, võibki selle kõige huvitavamaks osaks pidada. Kui peategelane juba asja jagama hakkab, muutub süžee sirgjoonelisemaks ja paraku ka igavamaks. Mitte et küsimuste vastused kuidagi pettumusttekitavad oleksid, lihtsalt eelnenu on niivõrd tugev, et lõpp tundub selle kõrval kahvatuna. Salapära ja sellest tulenev õõv on relvad, mida Reynolds oskab hästi kasutada, aga kui peategelane lõpuks neile pidevalt teele ette jääva Lovecraftiliku geomeetrilise blasfeemia sisemusse pääseb, osutub see lihtsalt üheks pimedaks, mõnevõrra elusaks labürindiks. Peategelase olemus ja sellest tulenev päästeretke tehniline lahendus on leidlikud, aga jäävad kuidagi muu sekeldamise ja seletamise varju. Loo epiloog, kus ta saab havi käsul omale mitte-päris-igavese õnneliku elu, oleks peaaegu et maitsetu ämber, kui asja ei päästaks tema alter ego lõbusalt turtsakas iseloom.

Esimene Reynoldsi romaan, mida ma lugesin, oli “Revelation Space”, mis ei jätnud erilist muljet. “Eversion” meeldis mulle märksa rohkem ja kardetavasti just seetõttu, et sedasorti mastaapne kosmoseooper, millele Reynolds on oma karjääri rajanud, ei ole tema tugevaim külg. Selle romaani järgi otsustades tulevad tal tuttavamas keskkonnas aset leidvad väiksemad, isiklikumad lood paremini välja. Silas Coade on üks köitvamaid peategelasi, keda ma ulmes kohanud olen, aga paraku ei pühenda Reynolds talle eriti palju aega, vaid kiirustab otsi kokku sõlmima.

Ei mäletagi, millal ma viimati raamatu ühe hooga läbi lugesin ja veel ekstra kauem üleval olin, et ei peaks lõppu homse peale jätma. “Eversion” sai sellega hakkama.

Teksti loeti inglise keeles

Nagu eelarvustajagi maininud, tuleb Reynoldsi loominguga tuttavale lugejale romaani algus stiilipuhta 18. sajandi (19. sajandil tegutseb selle minategelase järgmine "reinkarnatsioon" aurikul!) ilmselt üllatusena. Ehkki Reynolds on žanripuhas SF-autor, tuleb tal gootilikult sünge õhustiku loomine üsna hästi välja (meenutagem või "Teemantkoeri") ja just see koos oskusliku pingekruvimisega muudabki käesoleva romaani lugemise nii põnevaks. Kogu see reaalsuse suhtelisuse teema tõi mulle meelde Philip K. Dicki loomingu. Metakirjanduslike viidete osas pole autor ennast tagasi hoidnud (kasvõi Stokeri "Draculale" viitav laevanimi Demeter või selle kapteni perekonnanimi Van Vught) ja eks mingil määral olegi tegu kummardusega erinevatel aegadel loodud ulmeraamatutele ning nende autoritele. Ilma ülemäära spoilerdamata võib ehk ka öelda, et huvitav on näha, kuidas eelmisel aastal päevakajaliseks muutunud tehisintellekti-teema kohe ka uude ulmekirjandusse jõudis.
Kokkuvõttes võib öelda, et romaani tõlge oli hea valik Orpheuse Raamatukokku. Tõlge ise tundus küll kohati natuke lohakas (nt aurulaeval pole "boilerit", vaid on "katel", ja 18. sajandi hobusõidukit ei nimetata eesti keeles "bussiks" - naljakal kombel olen mõlemaid tõlkevigu eestikeelsetes ulmeraamatutes ka varem kohanud).
Teksti loeti eesti keeles

Pikalt ei oskagi eelarvustatate kiitusi täiendada. Kindlasti üks meeldivamaid lugemiselamusi üle hulga aja, ja tõepoolest tundsin ennast kui lehekülgede külge naelutatuna.
 
Paralleeli võiks tõmmata sama autori varasema romaaniga "Century Rain" mis mulle samuti väga meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Kaasaegse ehk 1990ndate ja hilisema ulmekirjanduse oluline kuju Alastair Reynolds pole Eesti lugejale sugugi tundmatu. Kuigi tema kõige tuntumaid teoseid, kosmoseooperi-romaanide sarja "Revelation Space" pole seni tõlgitud, on juba aastast 2012 väikeste vahedega lausa neljas kogumikus ilmunud tema erinevaid jutte ja jutustusi. Selline valik olnud mingis mõttes isegi parem.
 
Astrofüüsiku hariduse ja Euroopa Kosmoseagentuuri töökogemusega kirjanik on ka ise mõnes vestluses arvanud, et tema tugevuseks on rohkem teoste ideed, detailid ja atmosfäär, mitte süžee. Ühte 600-leheküljelist "Revelation Space" romaani mõjutab süžee suhteline nõrkus minu arvates tõesti rohkem kui mõnekümneleheküljelisi lühivorme, mille hulgast võiks soovitada näiteks väga andekat tõlkelugu "Teemantkoerad".
 
Reynoldsi muudest sarjadest eraldi seisva romaani "Pahupidi pööratud" juures on mitmeid sarnaseid jooni just lühiromaaniga "Teemantkoerad". Mõlema puhul on tegemist autori ühe meelisteemaga, mille järgi on universum suur ja iidne ning täis ammu unustatud tulnukaliikide mõistatuslike eesmärkidega artefakte. Loomulikult on inimeste huvi selliste asjade vastu suurem kui nende ohutunne.
 
Raamatut "Pahupidi pööratud" alustades ei tule võrdlus "Teemantkoertega" küll kohe pähe, sest esimestest lehekülgedest oleks tegemist just kui hoopis ajaloolise romaaniga. Selles loos siirdub 19. sajandi alguse polaarekspeditsiooniks varustatud laev Norra merel otsima midagi, millest retke korraldaja alguses peategelasele, laevaarst Silas Coadele rääkida ei tahagi. Kuid mingil hetkel saab see lugu ootamatult otsa ning algab uus – sarnane, kuid siiski teistsugune.
 
Nimelt on nüüd 19. sajandi alguse purjelaevast saanud 19. sajandi lõpu aurulaev ning külmast ja tundmatust Norra rannikust sama külm ja tundmatu Patagoonia rannik. Peategelane Silas Coade on jätkuvalt laevaarst ning väikeste variatsioonidega on sarnastes rollides ka kõik teised ekspeditsiooni liikmed. Mis pole aga muutunud, on see miski tundmatu ja ähvardav objekt, mis on kogu nende reisi eesmärgiks.
 
Siinkohal on hea märkida, et ajalooliste romaanide ja ulmekirjanduse teed ristuvad kirjanike puhul tihti. Eestist tuleb sellega seoses meelde Indrek Hargla, kes on oma 15. sajandi Tallinna kriminaalromaanide järgi praeguseks tuntumgi kui oma ulatusliku ulmeloomingu poolest. Reynoldsi romaan aga paneb võrdlust tõmbama peamiselt "Hyperioni" ulmesarja järgi tuntud kirjaniku Dan Simmonsi suurepärase ajaloolise romaaniga "The Terror".
 
Reynoldsi romaan kasutab Simmonsi omale sarnaselt polaarkeskkonna raskuseid meisterlikult painava ja raske õhkkonna tekitamiseks. Kuid seal, kus Simmons püüab ajalootruult kujutada praeguseks legendaarset kapten John Franklini hukkunud ekspeditsiooni Loodeväila leidmiseks, saab üsna kiiresti selgeks, et sarnane materjal on Reynoldsil kasutusel ainult esimeseks paariks pildiks.
 
Siin võrdluses aga peitub minu jaoks ka Reynoldsi romaani suurim nõrkus. Ajaloolise romaani osad on kirjutatud üldjoontes tõsiselt ja siiralt, aga järgnevad, stiililt ulmekirjanduse 1920-ndaid ja 1940-ndaid järgi aimavad osad pole enam isegi mitte pastišš, vaid pigem paroodia. Mingis mõttes on loo seisukohast selline valik mõistetav, kuid vastumeel sellisest ebakõlast on ikkagi kerge tekkima. Õnneks mööduvad need osad kiiresti ning teose keskne osa pärast nendest erinevatest kattevarjudest läbi tungimist on jälle lugemist väärt.
 
Selgub, et tegemist pole mitte reaalselt erinevate ajastute lugudega, vaid hoopis kuulsa ulmekirjaniku Philip. K. Dicki stiilis reaalsust väänava looga. Ma ise võrdleks seda Dicki ehk natuke vähemtuntud, kuid mulle endale väga meeldiva romaaniga "A Maze of Death". Lisaks võib loo tuumast leida ka peategelasest arsti kaudu esitatud mõtte, mis on üks suurem lugupidamisavaldus arstiteadusele üldiselt. Midagi sellist ühest ulmeromaanist leida on üllatavalt meeldiv.
 
Nõnda võibki öelda, et kuigi Reynoldsi esimeses romaanitõlkes on nähtavaid ebakõlasid, õigustab see tervikuna siiski neid kõrgemaid ootuseid, mida tema seni eesti keeles avaldatud lühemad lood on tekitanud. Kindlasti on tegemist ühega parimate möödunud aastal ilmunud ulmeromaanide seast, mis tõuseb esile ajaloolise romaani aspektide poolest - ning minu jaoks eriti ka selle poolest, mis moodi autor arstiteadust mõtestab.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti eesti keeles


Mul on karvane tunne, et sel sajandil on soome keelde kõige rohkem tõlgitud Alastair Reynoldsi ulmeraamatuid, nimelt 21 köidet. Aga Eversioni veel mitte! Küll jõuavad.

Selle raamatu juures meeldib mulle eriti, et romaan on hakitud erinevateks stoorideks, mis lõpus elegantselt kokku tõmmatakse. Olen ju lühivormi austaja ja mulle sobib eriti lühiromaan. Nüüd võisin raamatu õhtul rahulikult pärast Norra ranniku seiklusi kõrvale panna. Järgmise õhtu veetsin Silasega Patagoonia ranniku lähedal jne.

Tore lugemine, kindel viis. Kunagu ammu, oma paarkümmend aastat tagasi sai loetud Kuilukaupunki (Chasm City), mis erilist muljet ei jätnud (st hindeks keskmine neli) ja hiljem kinkisin selle teismelisele pojapojale. Tuleb uuesti Reynoldsit lugema hakata, soome keeles ju jalaga segada.

Teksti loeti eesti keeles

Valisin selle raamatu lugemiseks just nimelt seepärast, et tagakaanetutvustuses lubati purjelaevu. Suurt muud midagi teadmata, sealhulgas ka seda, et tegemist on möödunud Stalkeri võitjaga. Õnneks ei lugenud ka siinseid arvustusi, millest esimene on liigselt spoilereid sisaldav. Niisiis alustasin peaaegu valgelt lehelt.
 
Eks seda on eespool juba öeldud, aga kordan: algus on väga Lovecraftilik, siis võiks öelda, et keerab kuhugi Jules Verne'i kanti ja peale mõningaid vahepeatusi jõuame kõige ehedama hard science fictioni juurde. Tegelasi on mõistlikul arvul, kuid sellest hoolimata jäävad mõned neist kuni romaani lõpuni vaid siluettideks taustal. Millest ei ole siiski midagi. Mis mind alguses segas, oli peategelasest laevaarsti suhteline mõjukus ekspeditsiooni juures. Jäi arusaamatuks ja seega tundus ebaloogilisena tema askeldamine olukordadades, kuhu laevaarstil asja poleks. Aga loo edenedes saab muidugi selgeks, miks see nii on.
 
Kokkuvõttes väga hea romaaan. On nii seiklust kui ka lugu. Lõpp on tõesti võib-olla kröömikese võrra igavam kui algus, sest lõpplahendus on etteaimatav. Samas püsis kuni lõpuni õhus kahtlus, et aga mis siis kui... Hindeks igal juhul kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: mai 2024
aprill 2024
märts 2024
veebruar 2024
jaanuar 2024
detsember 2023

Autorite sildid: