Pärast mitmeaastast pausi Alastair Reynoldsi tekstide lugemisel lähenesin käesolevale lühiromaanile kerge erutusvärinaga hinges, kuna muljed varasemast ajast olid ainult meeldivad ning vahepeal loetud arvustused kinnitasid veendumust, et kõik see hea on veelgi paremaks aastatega muutunud. Nojah, loodame, et praegune juhtum on üksik erand...
Igatahes valmistas see eelmisel aastal Gardner Dozois originaalantoloogias "Galactic Empires" ilmunud tekst mulle paraja pettumuse.Lugu räägib tuleviku mongolite impeeriumist - maailmas, kus mongolite laevastik ei hävinud katsel Jaapanit anastada ning päeva lõpuks vallutasid nende hordid kogu maailma ja arenesid kosmiliseks tsivilisatsiooniks. Üks New High Karakorumi suurkhaani agent saadetakse ühele impeeriumi veidi mässulisemale äärealale koguma sealse separatistliku asevalitseja alalt informatsiooni salapäraste "Viirastuste" kohta.
Naisagent (mõjub täielikult mehena, kui Reynolds ei rõhutaks, et _naine_, läheks see meelest) võetakse loomulikult vahele ning piinamise järel asub juba asevalitseja teenistuses uurima "Viirastuste" temaatikat. Selgub, et Infrastruktuur (vist selline füüsikalis-kosmiline ruum, mis võimaldab suuri vahemaid kiirelt läbida) on hakanud purunema ning selle kaudu satuvad mongolite maailma tulnukate kosmoselaevad.
Ilmneb, et tulnukaid on erinevaid, arenenumaid ja vähemarenenumaid. Ja siis tuleb välja, et DNA on neil suuresti sama, mis mongolitel, ehk siis polegi nad tulnukad, vaid planeedi Maa asukad, kes erinevates paralleelreaalsustes planeedi alistasid ning oma tsivilisatsiooni kosmiliseks arendasid (nende hulgas meie kristlik läänetsivilisatsioon, islamistlik Hiilgav Kalifaat, miskid roomajad, vist dinosaurused, siis veel leemurahvide järeltulijad jne jne). Sündmused jätkuvad...
Lugemise ajal on isegi nelja miinuse vääriliselt põnev, et mis siis edasi saab, aga kui jõuad looga lõpule ja saad aru, et edasi ei saagi midagi ning tekst lõppeb ilma lõputa ühes suvalises kohas (ilma erilise plaanita järje jaoks), siis tirib pettumus hinde palli võrra alla.
Lisaks on see lugu pettus mitmes mõttes, see ei ole galaktikaimpeeriumi teema lugu, see on harilik paralleelmaailmade teema lugu ja sellisena ka mitte just suurim õnnestumine. Lisaks ei kirjuta kirjanik tegelasi sellisteks, et neist hoolima hakkaks. Ka ei kirjelda ta mongolite kosmilist tsivilisatsiooni märkimisväärselt (noh, hobused on kosmosestsivilisatsioonis alles, muidu inimestel kiibid kuklasse topitud jmt igav tulevikuvärk).
Kõige hullem tunne tuligi, kui sain aru, et värvikaid elemente ja fantaasialendu on siin tegelikult ju võimsalt, aga milline totaalne realiseerimatus valitseb... Kokkukuhjatud butafooria ja fantaasialennu eest saab ausa kolme siiski kätte, aga edaspidi sooviks siiski näha valmismõeldud ja läbitöötatud tekste, Alastair!