Kahest loost koosneva minikogumiku lugemise järel tuleb nentida, et hr Reynolds valdab pikemat ja lühemat proosat samavõrra hästi. Suurepärane, viis!
Diamond Dogs (4,6/5)
Grupp seltsimehi võtavad suure tasu nimel ette retke planeedile, kus paikneb väidetavalt mõtlev Torn. Retke korraldajal on suur kihk tippu välja jõuda, aga selleks tuleb läbida arvutul hulgal ruumikesi, kust edasi pääsemiseks peab lahendama Torni poolt antud mõistatuse. Vale vastuse korral on Tornil varuks järjest vinge... ei, süngemad karistused...
Oli huvitav jälgida, kuidas Reynolds proovib järjest keerukamaid ülesandeid välja mõelda, et lugeja tõepoolest hakkaks arvama, et tegu on testiga, mis ka galaktika parimaid päid kiunuma paneb. On täiesti inimlik, et lõpuks saab fantaasia otsa ja autor piirdub lihtsama kirjeldusega, et ülesanne on tõesti raske ja ega lugu vajuks tõesti ära, kui peaks veelgi pikemalt matemaatilisi konstrukte ning nende loogilisi lahendusi kirjeldama. Siis pöördus tähelepanu rohkem tegelastele ja see oli hea.
Minu jaoks võttis põnevuse alla see, et tegelased said vahepeal laevas nö laadimas käia. Kui proovida kujundlikult end väljendada, siis kõrgendatud erutatuse hetkel oleks justkui miski laksu saanud ja selle tulemusel noh... nõutult alla vajunud. Käed muidugi, käed! Võib-olla kadus selle tõttu osaliselt loo paine ja mu võime mõista tegelaste varjamatut soovi – maniakaalselt sõltuvust seejuures ilmselgelt eirates – hullusesse tagasi tormata.
Siiski põnev lugu, mis üsna kohe tihedasse tegevusse sukeldub ja lugejat pisikese gore-annuse taustal hoolega lehekülgi pöörama sunnib. Vihjed RS maailmale ja kummardused teiste autorite loomingule olid armsad.
Turquoise Days (5/5)
Lugu kahest teadlasõest, kes elavad Turquoise’i nimelisel Pattern Jugglersite poolt asustatud ookeaniplaneedil. Sealne ühiskond on teistest tsivilisatsioonidest eraldunud, sellega väga rahul ning keskendunud suures osas tolle ookeanis elutseva bioloogilise entiteedi uurimisele. Kõik aga muutub, kui taevasse ilmub uus täht, mis omakorda tähendab tundmatu kosmoselaeva lähenemist...
Eelmise looga võrreldes tunduvalt rahulikumas tempos kulgev lugu, aga samas oli aega rohkem tegelastesse süüvida ja ning nende tegemisi tutvustada. Olin ülimalt rahul, kuidas AR bioloogilist „saastust“, peategelaste teadlasetoimetusi ja ka elavat ookeani uurivat tsivilisatsiooni kirjeldas. Kujutasin end vaimusilmas selgelt uurimislaevale või sinna linnaväljakule võõrast laeva vastu võtma. Kurblik ja mõtlema panev lugu, samas Reynoldsi varemalt loetud puänte arvestades siiski üpris positiivse lahendusega. Kui kasutada Maniakkide Tänava pealkirja, siis... See maailm on mulle!
