Kasutajainfo

Alastair Reynolds

13.03.1966–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Alastair Reynolds ·

Redemption Ark

(romaan aastast 2002)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (5)

Conjoinerite liigal on kindel plaan hankida endale tagasi pihta pandud tipprelvastus, mida saaks ehk kasutada pisut edukamalt Inhibitorite vastu. Relvastusest oli varem juttu raamatus "Relevation Space", kuid käesolevas raamatus pisut seletatakse nende saamise ajalugu ja kaotsimineku asjaolusid.

Conjoinerid jõuavad Resurgami planeedi juurde parasjagu siis, kui seal on algamas konflikt Inhibitoritega. Kohatakse vanu tegelasi: Volyova, Khouri ja Kaptenit.

Suurem osa Resurgami elanikest ja suurem osa peategelastest pääseb eluga, kuid põgenevad ühte inimasutuseta tähesüsteemi, kus varjuvad mõneks ajaks Pattern Jugglerite planeedile haavu lakkuma.
Teksti loeti inglise keeles

Ma alustan seekord arvustust lõpust ning räägin, miks ma panin sellele raamatule hindeks viie. Küll väga pika miinusega viie, aga ikkagi viie.

Esiteks olen ma andnud viie väga palju viletsamatele raamatutele. Ma mäletan, et kunagi kui Finnconist ja selle autori esinemisest seal juttu tuli, siis tõreles keegi minu kallal selle koha pealt, et ma ei ole kunagi varem Alastair Reynoldsit lugenud. Tee omale teene ja loe mõni ta raamat läbi, oli kokkuvõte. Nüüd, kus esimene raamat läbi ja teine öökapile tõstetud, pean tunnistama, et tal oli õigus.

Teiseks olen ma andunud kosmoseooperite austaja ning kogu “Revelation Space” universum, kus selle teose tegevus aset leiab on kosmoseooper parimas tähenduses. On erinevad planeedid, salapärased fraktsioonid, segase taustaga kangelased ja kosmoses ringi tulistamine. Isegi suur ja müstiline vaenlane on.

Ausalt öeldes juba esimestest lehekülgedest alates tundus lugu kuidagi tuttavlik ja kuigi sarnasus oli pigem tundes ja mõningastes detailides, oli see ometigi selgelt tajutav. Minu kõhutunnee ütleb, et kes iganes tegi mängud “Mass Effect” (ilmunud Xbox360 ja Windowsi jaoks) on sellest sarjast põhjalikult šnitti võtnud. Mõlemas on mängus müstilised ja peaaegu kõikvõimsad masinintellektid, kelle ainuke eesmärk paistab olevat mõistusliku elu kiviaega tagasi materdamine. Samuti käib mõlemas tähtede vahel reisimine massi ja inertsiga opereerimise abil.

Raamatu põhiliin keerleb Nevil Clavaini ümber, kes on avastanud uue ja peaaegu kõikvõimsa vaenlase, mis on teel hävitavamsk inimkonda. Kuna tema enda fraktsioon ei kavatse selle vastu midagi ette võtta, lööb ta neist lahku ja asub otsima poolmüütilisi relvi, mis kunagi ehitati viimsepäeva vahenditena inimkonna omavahelises arveteklaarimises ja mis olid nii võimsad, et nende tegijad ise kartsid neid kasutada. Loomulikult on tapariistade vastu huvilisi veelgi ja algab võidusõit, kus ei hoita kokku ei vahendeid, ega elusi.

Ma siiski ei saa mainimata jätta, et raamat siiski ei ole ilma miinusteta. Loos on erinevaid ebakonsistentsusi, mis jätavad mulje justkui oleks autor plaaninud liikuda ühes suunas, kuid kirjutamis käigus ümber mõelnud. Samuti on osad tegelaskujud jäänud arendamata. Lõpus on samuti puudujääke: päris mitu teemaarendust jäävad rahuldava lahendita ning hulk asju jääb loo lõpuni arusaamatuks. Selge on ka see, et ilma jätkuta see lugu ei jää …

Teksti loeti inglise keeles

Sisust on eespool piisavalt juttu, seda üle kordama ei hakka.

No ei ole sugugi hea raamat. Igavesti paks (=kahjuks kohati õhku täis puhutud) ja päris põnev, aga kui hakata sügavamalt analüüsima, laguneb tekst tükkideks. Ma ei taha spoilerdada ja seepärast... ja osaliselt ka laiskusest ;-) ei hakka ma ükshaaval lahkama kõiki selle raamatu puudusi, täpsemalt fabula ja tegelaste käitumise loogika vigu. Vabandust, aga mul oli õige mitmel korral tunne, et ma panen selle raamatu kõrvale, karjudes autorile: „Ei! Ära tee seda!”
Ma ei räägi isegi sellest, et kui üks peategelastest päästab kellegi täiesti võõra, jääb ainult oodata, kuidas paari lehekülje järel on tal ainus võimalus paluda selleltsamalt võõralt hiigelmõõdulist teenet ja see satub muidugi olema täpselt õige meelelaadi ja ettevalmistusega, et võtta tohutut riski; ja loomulikult on kogu aeg universumi saatus kaalul...Õige palju kordi raamatu jooksul pani tegevuse ajuvabadus mu oigama. Jah, oli suurepäraseid lehekülgi, oli palju (pseudo)teaduslikke kirjeldusi, mis tõesti näitavad, et vähemalt taustatöö on autor ära teinud, oli palju veidraid eluvorme, päris andekaid nägemusi ja nii edasi, aga ma põhimõtteliselt ei salli lugusid, kus inimkonna saatuse panevad paika paar ülinimest, kusjuures suurte otsuste tegemise kriitilisel hetkel kerkivad üles (asjatult segaseks aetud) omavahelised kiiksud; ja neil on lehekülgede kaupa aega selle kohal oiata. Teatud mõttes on sel raamatul kõik halva raamatu tunnused – salapärased „hääled” peas, sõnumid tulevikust ja kriitilisel hetkel on peategelase pea täis probleeme, mis oleksid saanud sujuva ja kõiki rahuldava lahenduse, kui ta oleks juba 400 aastat tagasi taibanud pereterapeudi juurde aja kinni panna.
Ja siis on seal õilsaid vargaid... ja isegi masinad käituvad aadlimehelikult... Ja siis nad teevad 40 ülirelva ja peidavad need kuhugi, nii et valed tegelased need üles leiavad... ja muidugi on nad hävitanud joonised – no ikka tõsiselt inimlik, eks ole :-P

Ühesõnaga, ma natuke vihastasin autori peale. Talutav meelelahutus, kui sa tõsiseltvõetavusest üldse ei hooli.

Teksti loeti inglise keeles

Mitmete ulmeromaanisarjadega on see probleem et esimeses osas lüüakse lugeja oimetuks kavalasti välja mõeldud uue maailmaga mille eest pälvitakse ohtralt kiitust ja maksimumhinded. Järgedes ei suudeta lugejale enam mingit avastamisrõõmu pakkuda vaid püütakse arendada selles loodud maailmas mingit süžeed ja kujutada tegelaste arengut, see aga ei kuku sugugi nii hästi välja kui kvantfüüsika.

Reynolds astub sellest lõksust mööda niisuguse trikiga et teise osa sündmustik algab sisuliselt uuesti nullist ja maailma kujutatakse suuresti inimkonna teise fraktsiooni vaatevinklist, tänu millele õnnestub mõjuda üsna värskelt. Maailma kohta saab ka mõndagi uut teada, ehkki osa sellest tekitab küsimärke (geneetiliselt emantsipeerunud sead??). See on küll selge et teist korda Reynolds sama trikki ei kasuta - kui `Revelation Space` oli suhteliselt lõpetatud tervik siis `Redemption Arki` lõpp ongi sisuliselt juba järgmise osa algus.

Lugu ei tundunud mulle eriti tüütu või veniv, mille üle paljud kurdavad. Sarja teine osa täidab oma peamise eesmärgi - et lugeja ikka kindlasti ka kolmanda osa ostaks.

Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: märts 2023
veebruar 2023
jaanuar 2023
detsember 2022
november 2022
oktoober 2022

Autorite sildid: