Alastair Reynolds

Häda on selles, et tehnika küll avastati, kuid juhendit polnud keegi kaasa pannud. Aeg-ajalt eksivad laevad teelt ja väljuvad kuskil hoopis teises kohas, kui teel olid. Kaubalaevade meeskondades tekitab see õigustatud pahameelt, sest ringi sõitmine võtab omajagu aega ja nii kaotatakse boonuseid.

Loo tegelane on kaubalaeva kapten Thom, kes täpselt niimoodi eksibki teelt. Avades silmad, näeb ta oma suureks üllatuseks oma vana girlfriendi, kes teatab talle et seekord just sedasi juhtuski: laev viibib hoopis kaugel oma õigest sihtkohast. Üldiselt peetakse Aquila (Kotka) süsteemi viimaseks pärap.…ks. Loo nimetus vihjab sellele, et sedapuhku satuti siiski veel kaugemale. Tahtmata selle suurepärase, kergelt hingekraapiva loo võimalikele lugejatele vähimatki spoilerdada, julgen siiski öelda, et satuti tõesti kaugele. Lugu avab järjest uusi tahke ja lugejale koos kapteniga selgub, et see on ainuvõimalik viis kuidas koheselt hulluks minemata aduda, kuhu siis täpselt satuti tundmatu rassi poolt loodud tundmatut tehnikat kasutades.

Pean tunnistama, et mul on selliste emotsionaalsete, hingekraapivate, nukrate lugude vastu kerge nõrkus juba alates sellest kui sai esimest korda loetud “Lilled Algernonile” kogumikus ilmunud Robert Heinleini “Pikka vahikorda”. Alastair Reynoldsi lugu on kaasaegne ja moodne, aga mingis mõttes just selline klassikaline sf. Viis kolme plussiga.

Ei juhtu sageli, et eesti keelde veel mitte tõlgitud üsna värskele tekstile laotaks vägagi erinevate arvustajate poolt järjest viis maksimumhinnet. Igatahes rikun mina selle rea, kuna midagi erilist ma selles tekstis ei tuvastanud. Kui, siis tajun ma ehk teatava alateadliku vastumeelsusega, et sellel lool võib olla auhinnapotentsiaal. Küll aga ei tõuse minu käsi tegutsema selle nimel, et nimetet tekst maakeeles ilmuks.

Reynoldsilt on seni eesti keeles ilmunud suurepärane jutustus “Spirey ja kuninganna” ning ma ei kavatse isiklikku Reynoldsi-latti alla lasta ning sellise problemaatilise teksti levikule kaasa aidata. Reynoldsi loomingus on õnneks palju etemat lühiproosat, mida eestindada.

See lugu ei haagi üldse külge ja esimesed leheküljed on kohutavad. Professionaalne kirjanik ei tohiks nii käpardlikult ühtegi teksti alustada, olgu lühikest või pikka. Selle loo kompositsioon ja struktuur on omadega täiesti perses.

Palun mitte valesti aru saada, see ei ole halb jutt. Idee on täitsa OK, kuigi mul oli lugemise ajal kogu aeg tunne, et ma olen umbes sama skeemi palju perfektsemas teostuses juba lugenud, mingi 1950-60ndate ulmejutt... Aga sellise ülesehitusega ei hakka see tööle.

Kui “raske alguse” tüüpi sissejuhatus valida (midagi ei selgitata, näeme kõike justkui poole seeria pealt), siis peaks see, millele meid sisse juhatatakse, olema vähemalt natukenegi originaalne. Kui aga avastad pärast tüütult kirja pandud rasket algust, et sind juhatati sisse millessegi nii banaalsesse, kui et “hüperruumi hüpe läks valesti ja jõuti välja valesse kohta”, siis on pettumus muidugi kerge tulema.

Ja kui edasi läheb lugu tüütut ja higist sorti armastuskolmnurgaks, siis paned teksti peaaegu pettunult käest, eksole. Edasised paljastused muidugi päästavad päeva ja lugu läheb keskmiselt heaks... ja Reynolds on hea kirjanik, ta kirjutab väga sujuvalt (kui see moega kaasas käiv “raske (tüütu ja segane) algus” välja arvata) ja sa loed ja loed ja on huvitav, aga esimese arvustaja ekstaatilisi karjeid ma küll ei mõista.

Põhimõtteliselt võinuks ju ka “nelja miinusega” hinnata, sest mida edasi, seda paremaks tekst läks... aga tasakaalustamaks seda viitemerd, olgu siis “kolm pluss”.