Alastair Reynoldsi kolmas müüdud jutt. Algversioon ilmus 1991. aastal ajakirjas Interzone; uus ümbertöötatud variant, millel kuulu järgi algupärasega võrreldes suuri erinevusi, ilmus siis 2006. aastal Reynoldsi autorikogumikus.
Korralik jutt, millest siiski näha, et autor on võrdlemisi algaja. Lugu postapokalüptilisest maailmast, kus inimesed on vajunud barbaarsusesse ja nomaaditsevad endise tsivilisatsiooni riismetel, samal ajal kui tuumakatastroofi läbiviinud mõtlevad masinad endiselt maailmas ringi liiguvad, ei ole midagi uut, eks ole. Alastair Reynold on selle siiski võrdlemisi korralikult teostanud ja ei näe põhjust neljast kehvemat hinnet anda, kuigi pean hoiatama, et tegu on tõesti keskpärase jutuga.
Enola vihjab muidugi Hiroshimale, on aga samas anagramm inglisekeelsest sõnast "alone" (üksi) ja selle jutu kontekstis tähendab mõtlevat tapamasinat, kes siiski aastatuhandete möödudes inimkonda uuesti elule turgutada proovib.