Pasi Ilmari Jääskeläinen

Lugude keskmine tase on tunduvalt tugevam kui kogumike puhul tavaks, veel enam, ütleksin, et keskmine tase kõigub 5+ kuni 5+++ni.

Kirjanik mängib ajaga, paigutab asju ja inimesi paralleelsetesse aegruumidesse (erinevatesse reaalsustesse), mis kohati jooksevad nn. tõelise ajaga kõrvuti, kohati mõjutavad seda ning ka vastanduvad, tekitades konflikti. Ka tuleviku maailm võib mõjutada olevikku, saati veel inimese väljamõeldud ilm.

Kõikidest juttudest ma ülevaadet ei tee, jäägu see raamatu lugejate endi avastada, ja lõppude lõpuks, keegi ikka viitsib sisukokkuvõtteid teha. Siinkohal vaid linnulennuline ülevaade enim meeldinuist ja hetkel meenunuist.

Kohe esimene jutt loob pildi kiiksuga maailmast, mida kohe kuidagi normaalseks nimetada ei saa. Asja määravad detailid, mitte maailm ise. Lugeja saab ülevaate ühest olevikust, mis paistab (just nimelt, paistab) toimivat reaalsuses.

Nimilugu ei ole rangelt võttes kuskilt poolt ulme. A kui jaotada jutte nii, et ta ilmus ulmekogumikus, siis ei saa ta olla muud kui ulme, no olgu. Lugu jutustab siiski üsna reaalsest, kuigi nihestatud sättungiga sündmustikust. Ja see ei tähenda, et ta poleks nii nauditav kui teised jutud.

Eelviimane jutt manifesteerib kogu eelnenu. Jutt kerib end lahti ja lugeja silme ees on hämmastav maailm, samas seletab ta ka teiste juttude ideid. Seda loomulikult implitsiitselt.

Kogumiku viimane laastuke aga paneb «i»le täpi. Kiljusin vaimustusest. Kuigi see idee iseenesest pole uus, mõjus ta nagu rusikas silmaauku.

Kõige enam meeldisid pooled lood (hästi kõlab, eksju?)! Esimene lugu ja sealt üle ühe edasi kuni lõpuni välja. Mu arust "Laureli..." ja "oi neid aegu" keerukas ja intrigeeriv unenäotemaatika paneb tõsiselt ühe konkreetse sommi ees maani kummardama. Pealegi, paralleel-maailmu loov ajakäsitlus sobib suurepäraselt raamiks nii "Laureli..." kui ka "Raketitehase" jutule.

Kaane-elevant igatahes küll midagi ei reetnud, et tegu võiks nagu väärt kogumikuga olla või midagi. Kui ma ei oleks eelnevalt teadnud, kes see Pasi on, poleks ma seda elevandiga raamatut lahtigi teinud!

"Laureli otsimas" on nii hea lugu, et ülejäänute lugemise isegi kompenseerib. Kuidagi.

Kogumiku algus lubab õudust... aga autor on liiga kiindunud oma veidrustesse. Autor kirjutab hästi, väga hästi isegi. iseasi, et millest. Virtuaalreaalsuse jutt on ehk kõige traditsioonilisem, Jääskelainen korjab siin (nagu ka muudes juttudes) pidevaid vahefinishipunkte, kuid finaal jääb tulemata. Kui ta aga oma hüperkäigu sisse paneb, lainele satub, siis koguneb "isikupära" juba nii palju, et seal muu jaoks ruumi ei jäägi. "Pimeduses luurav Teine" ületab juba teatavad viisakuse piirid.

Veidrused; lahtine reeglistik; ulme vabakava; sihitud pöörasused; maniakaal-depressiivse sündroomi maniakaalne faas. Umbes sellised märksõnad tulevad pähe.

Huvitav kogemus igaljuhul. Ja "Laureli otsimas" muidugi.

Ühe suhteliselt noore autori loomingust koostatud kogumik on minu arvates saanud hämmastavalt kõrgetasemeline. Tõsiselt isikupärased, nihestatud lood, mis võluvad just oma teistsugususega. Tõtt-öelda ei paneks ma ühelegi neist lugudest hinnet alla "nelja", välja arvatud ehk see virtuaalreaalsuse jutuke. Kuigi samas oli ka see mõnevõrra teises võtmes. Enim meeldis mulle ehk see rongide lugu. Ei oskagi seda nagu adekvaatselt põhjendada. Hea lugu lihtsalt.

Igal juhul on Skarabeus jälle end näidanud kui kirjastust, mis annab välja vaid kvaliteetulmet. Jätkuks projekti vedaval Arvi Nikkarevil vaid viitsimist ja jõudu.

Jääskeläise põhiteemad paistavadki olevat lapsepõlvehirmud, on ta seda siis otse maininud või ei. Sellest ka kõigi tekstide unenäoline segasus ja kontrollimatud enesekordused. Ka kogu Jääskeläise sugestiivsus, nii palju kui seda on, pärineb samast allikast - ning tundub, et paljudele läheb see hästi peale. Mulle isiklikult mõjub see nagu Woody Alleni ristamine Ingmar Bergmaniga - ei ole naljakas, ei ole kunstiline, ei ole ulmeline. Kirjanduslikult tasemelt Toomas Raudam. Aga selliseid peab ka olema.
Kogu on aga tervikuna kyllalt yhes toonis ja lõhnab representatiivsuse järele - ju annab autorist asjaliku ylevaate. Nii et kogumikuna igati tubli. Ainult see kaanepilt, jah... Tausta tõttu ei sobi loomaraamatulegi, aga nimiloos vants tsirkusetrikke ei teinud, kahel jalal ei käinud ega hypanud läbi rõnga. Kujundus näeb välja ebausaldusväärne, umbes nagu "Friday". Poleks elu sees lugenud, kui sellest nii palju jahutud ei oleks.

Nagu eelarvustajad märkisid, on võimalik kaunis selget vahet teha juttudel, mis töötavad traditsioonilistel zhanriulme teemadel ja ülejäänutel. Muuhulgas, kogumiku kirjanduslikult ilmselt kõige tugevam jutt, nimilugu, ei ole üldse ulme - fenomen, mida kohtab veel nii mõnegi kirjaniku juures, kes kaasavad oma kogumikesse rahulikult nii ulmet kui peavoolu kuuluvaid asju. Mulle aga meeldivad rohkem justnimelt need zhanriulmele lähemal seisvad asjad - esimesed kaks lugu läksid minu jaoks ikkagi liialt rappa ära. Nojah, delfiinijutule panin ka kolme, aga seda juba teisel põhjusel - nimelt kipub see lausa piinliku täpsusega kordama peaaegu kõigi roheliste düstoopiate vajakajäämisi.

"Pihtimus" pole mu meelest üleüldse ilukirjandus, vaid väike vaimukas järelsõna ning tuleks sellisena BAASist eemaldada.

Vast kõige olulisem emotsioon Jääskeläise puhul oli toosama lõputu Põhja raskemeelsus, mis ka endise Vadja Viiendiku hõimude slaavistunud järeltulijate peaaegu igast teosest vastu vaatab. Aga asi, mida ma tõepoolest ei oodanud, oli Jääskeläise juttudes leiduv Ida-Euroopa äng... Nii "Raketitehase" kui "Oleksime meiegi seal" järgi võiks arvata, nagu oleks autor omal ajal Brezheni pakikese sabas seisnud, mida ta küll kohe kindlasti ei ole. Miks ühes siiski enamvähem normaalses ühiskonnas üleskasvanud kirjanik kirjutab linnakesest, kus kõik töötavad nö. ilutulestikutehases ja lähevad igal hommikul tööle mööda Raketitehase tänavat või sellest, mis tunne on piiri taha kadunud lähedastelt erksavärvilisi maasikatega postkaarte saada, minu pea ei võta.