Kasutajainfo

Pasi Ilmari Jääskeläinen

30.06.1966-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Pasi Ilmari Jääskeläinen ·

Taevast kukkunud loomaaed

(kogumik aastast 2002)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2002

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
6
5
1
1
0
Keskmine hinne
4.231
Arvustused (13)

Vaatan esimest korda: kole pilt, vaatan teist korda: kõlbab loomaraamatutele, sellest ütlen, Pasi Jääskeläise kogumik.

Lugude keskmine tase on tunduvalt tugevam kui kogumike puhul tavaks, veel enam, ütleksin, et keskmine tase kõigub 5+ kuni 5+++ni.

Kirjanik mängib ajaga, paigutab asju ja inimesi paralleelsetesse aegruumidesse (erinevatesse reaalsustesse), mis kohati jooksevad nn. tõelise ajaga kõrvuti, kohati mõjutavad seda ning ka vastanduvad, tekitades konflikti. Ka tuleviku maailm võib mõjutada olevikku, saati veel inimese väljamõeldud ilm.

Kõikidest juttudest ma ülevaadet ei tee, jäägu see raamatu lugejate endi avastada, ja lõppude lõpuks, keegi ikka viitsib sisukokkuvõtteid teha. Siinkohal vaid linnulennuline ülevaade enim meeldinuist ja hetkel meenunuist.

Kohe esimene jutt loob pildi kiiksuga maailmast, mida kohe kuidagi normaalseks nimetada ei saa. Asja määravad detailid, mitte maailm ise. Lugeja saab ülevaate ühest olevikust, mis paistab (just nimelt, paistab) toimivat reaalsuses.

Nimilugu ei ole rangelt võttes kuskilt poolt ulme. A kui jaotada jutte nii, et ta ilmus ulmekogumikus, siis ei saa ta olla muud kui ulme, no olgu. Lugu jutustab siiski üsna reaalsest, kuigi nihestatud sättungiga sündmustikust. Ja see ei tähenda, et ta poleks nii nauditav kui teised jutud.

Eelviimane jutt manifesteerib kogu eelnenu. Jutt kerib end lahti ja lugeja silme ees on hämmastav maailm, samas seletab ta ka teiste juttude ideid. Seda loomulikult implitsiitselt.

Kogumiku viimane laastuke aga paneb «i»le täpi. Kiljusin vaimustusest. Kuigi see idee iseenesest pole uus, mõjus ta nagu rusikas silmaauku.

Teksti loeti eesti keeles

kõige rohkem meeldinud loost kirjutasin eraldi, aga päris igaühest ei viitsi. eessõnas ütleb autor, et mõned lood on alguse saanud lapsepõlve hirmudest. need, raamatu etteotsa kogunenud jutud ongi paremad. psühholoogiline pinge on täiesti tuntav, seda on lauserütmi muutustega osavalt edasi antud, dialoogid on just sellised, kus ei paljastata kogu tõde jne. nii et asi läheb ülesmäge kuni kogumiku nimilooni, mis pole küll ulmeline, kuid väga nauditav sellegi poolest. edasi hakkab asi alla käima. loodud maailmadele mingite loogiliste põhjenduste andmine pole autori tugevaim külg. virtuaalsusse pagemise jutul pole veel väga viga (kuigi - mis asi on "datakindel"?), ehkki puänt tundub kistuna, ning järgmistes muutub tekst juba lobaks. hiirekujuline saba kogumiku lõpus on täiesti mõttetu. siiski, laurel & hardy sekeldused kummalises alternatiivmaailmas mõjusid nii virgutavalt, et alla nelja ei tahaks kokkuvõttes panna.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun enam vähem Magda Leenaga, et nii kõrgetasemelist kogumikku pole tükk aega peos hoidnud. Paljude lugude puhul tekkiski häda, et ei saa 5+++ anda.

Kõige enam meeldisid pooled lood (hästi kõlab, eksju?)! Esimene lugu ja sealt üle ühe edasi kuni lõpuni välja. Mu arust "Laureli..." ja "oi neid aegu" keerukas ja intrigeeriv unenäotemaatika paneb tõsiselt ühe konkreetse sommi ees maani kummardama. Pealegi, paralleel-maailmu loov ajakäsitlus sobib suurepäraselt raamiks nii "Laureli..." kui ka "Raketitehase" jutule.

Kaane-elevant igatahes küll midagi ei reetnud, et tegu võiks nagu väärt kogumikuga olla või midagi. Kui ma ei oleks eelnevalt teadnud, kes see Pasi on, poleks ma seda elevandiga raamatut lahtigi teinud!

Teksti loeti eesti keeles

Oleksin tahtnud omast peast kirjutada midagi sarnast Musta Kassi väitele, et kuni autor püsib tuttaval pinnal, st. oma lapsepõlvehirmude juures, on asi suurepärane, kui ta aga hakkab oma segastele uidudele põhjendust otsima, muutub asi abituks. (Ütleme, et pean lugu "Kui oleksime meiegi siin" kogumiku viletsaimaks, samas kui "Oi aegu ammuseid", kus mingeid "ajavoole" vaid mainitakse, võis rahulikult nautida.) Kokkuvõttes on aga siiski tegemist väga tugeva koguga, mis minugi silmis põhjanaabrite ulmet kõvasti tõstab. Lugusid eraldi arvustama ei vaevu ja parimat nagu ei oskagi välja tuua, sest tase on ootamatult hea. Leidsin end mõtisklemas ka Laureli/Hardü maailma üle - kas see oleks enam seletust vajanud - ning tundub, et mitte, sest seletused rikuvad autori tekstid ainult ära. Ning selles punktiks pandud "Pihtimuses" oli kirjutamisrõõmu jah rohkem kui lugemisrõõmu.
Teksti loeti eesti keeles

Autoril on halb oskus jahuda asjadest pikalt, ilma, et sealt midagi asjalikku lõpuks välja kooruks. Asjalikku selles mõttes, et põhjendada loo pikkust. Oleks Lood lühemad, siis vast leiduks neis isegi lugemismõnu, sellisel kujul aga ainult üks suur mullivaht ja muud ei midagi. Ainus lugu milles sisu ja pikkus enam-vähem tasakaalus on:Oi aegu ammuseid: minu elu raamatukoguhoidjaga.
Teksti loeti eesti keeles

Tore muidugi et ilmus.

"Laureli otsimas" on nii hea lugu, et ülejäänute lugemise isegi kompenseerib. Kuidagi.

Kogumiku algus lubab õudust... aga autor on liiga kiindunud oma veidrustesse. Autor kirjutab hästi, väga hästi isegi. iseasi, et millest. Virtuaalreaalsuse jutt on ehk kõige traditsioonilisem, Jääskelainen korjab siin (nagu ka muudes juttudes) pidevaid vahefinishipunkte, kuid finaal jääb tulemata. Kui ta aga oma hüperkäigu sisse paneb, lainele satub, siis koguneb "isikupära" juba nii palju, et seal muu jaoks ruumi ei jäägi. "Pimeduses luurav Teine" ületab juba teatavad viisakuse piirid.

Veidrused; lahtine reeglistik; ulme vabakava; sihitud pöörasused; maniakaal-depressiivse sündroomi maniakaalne faas. Umbes sellised märksõnad tulevad pähe.

Huvitav kogemus igaljuhul. Ja "Laureli otsimas" muidugi.

Teksti loeti eesti keeles

Sain viimaks minagi mahti Soome ulmekirjanduse ühe tituleerituima autori tekstidega tutvumiseks. Pean tunnistama, et olen väga meeldivalt üllatunud. Väikerahvaste (hoolimata kõigest on Soome oma 5-miljonilise elanikkonnaga maailma mõistes väikeriik)ulmet ei õnnestu ju tavaliselt lugeda. Siinkohal on aga järjekordne tõestus sellele, et ka väljaspool ulmekirjanduse suurriike kirjutatakse väga nauditavaid fantastikalugusid.

Ühe suhteliselt noore autori loomingust koostatud kogumik on minu arvates saanud hämmastavalt kõrgetasemeline. Tõsiselt isikupärased, nihestatud lood, mis võluvad just oma teistsugususega. Tõtt-öelda ei paneks ma ühelegi neist lugudest hinnet alla "nelja", välja arvatud ehk see virtuaalreaalsuse jutuke. Kuigi samas oli ka see mõnevõrra teises võtmes. Enim meeldis mulle ehk see rongide lugu. Ei oskagi seda nagu adekvaatselt põhjendada. Hea lugu lihtsalt.

Igal juhul on Skarabeus jälle end näidanud kui kirjastust, mis annab välja vaid kvaliteetulmet. Jätkuks projekti vedaval Arvi Nikkarevil vaid viitsimist ja jõudu.

Teksti loeti eesti keeles

Vahe eesti ja soome ulme vahel joonistub välja väga selge joonega. Tekste, mis tõepoolest ei meeldinud, oli võibolla 1-2.

Kogumiku parimateks tekstideks pean üldiselt neid kolme, mis BAASi sõnul lühiromaanid on: `Laurelia etsimässä` (ka minu arust kogumiku parim tekst), `Missä junat kääntyvät` ja `Oi niitä aikoja. Elämäni kirjastonhoitajattaren kanssa`. Loodetavasti oli neljanda, `On Murmaa kaatunut!` kogumikust väljajätmine põhjendatud.

Lisaks veel Arvi Nikkarevi põhjalik järelsõna soome ulme kohta, mille üldhariduslikke väärtusi on geograafiat meeles pidades raske ülehinnata. Mida veel ühelt raamatult tahta...
Teksti loeti eesti keeles

Nende väheste asjade põhjal, mida olen lugenud, hakkab tunduma, et soome ulme on midagi skandinaavia kirjanduse sarnast. Vilavad silmad, värisevad nikotiiniplekilised käed, haisev hingeõhk ja pidev mölapidamatus lapsepõlvetraumade teemal, mis elati läbi imetillukeses vaguras asulas, kus õigupoolest midagi kunagi ju ei juhtunud. Pärast sellist teksti tahaks end alati pesta. Naljakas. Muidu soome kirjandus mulle ju meeldib.

Jääskeläise põhiteemad paistavadki olevat lapsepõlvehirmud, on ta seda siis otse maininud või ei. Sellest ka kõigi tekstide unenäoline segasus ja kontrollimatud enesekordused. Ka kogu Jääskeläise sugestiivsus, nii palju kui seda on, pärineb samast allikast - ning tundub, et paljudele läheb see hästi peale. Mulle isiklikult mõjub see nagu Woody Alleni ristamine Ingmar Bergmaniga - ei ole naljakas, ei ole kunstiline, ei ole ulmeline. Kirjanduslikult tasemelt Toomas Raudam. Aga selliseid peab ka olema.
Kogu on aga tervikuna kyllalt yhes toonis ja lõhnab representatiivsuse järele - ju annab autorist asjaliku ylevaate. Nii et kogumikuna igati tubli. Ainult see kaanepilt, jah... Tausta tõttu ei sobi loomaraamatulegi, aga nimiloos vants tsirkusetrikke ei teinud, kahel jalal ei käinud ega hypanud läbi rõnga. Kujundus näeb välja ebausaldusväärne, umbes nagu "Friday". Poleks elu sees lugenud, kui sellest nii palju jahutud ei oleks.

Teksti loeti eesti keeles

Soliidne kogumik healt autorilt. Mul on siiarlt hea meel, et selline asi eesti keeles ilmus ja nüüd lõpuks allahinnatuna ka minu kätte sattus.

Nagu eelarvustajad märkisid, on võimalik kaunis selget vahet teha juttudel, mis töötavad traditsioonilistel zhanriulme teemadel ja ülejäänutel. Muuhulgas, kogumiku kirjanduslikult ilmselt kõige tugevam jutt, nimilugu, ei ole üldse ulme - fenomen, mida kohtab veel nii mõnegi kirjaniku juures, kes kaasavad oma kogumikesse rahulikult nii ulmet kui peavoolu kuuluvaid asju. Mulle aga meeldivad rohkem justnimelt need zhanriulmele lähemal seisvad asjad - esimesed kaks lugu läksid minu jaoks ikkagi liialt rappa ära. Nojah, delfiinijutule panin ka kolme, aga seda juba teisel põhjusel - nimelt kipub see lausa piinliku täpsusega kordama peaaegu kõigi roheliste düstoopiate vajakajäämisi.

"Pihtimus" pole mu meelest üleüldse ilukirjandus, vaid väike vaimukas järelsõna ning tuleks sellisena BAASist eemaldada.

Vast kõige olulisem emotsioon Jääskeläise puhul oli toosama lõputu Põhja raskemeelsus, mis ka endise Vadja Viiendiku hõimude slaavistunud järeltulijate peaaegu igast teosest vastu vaatab. Aga asi, mida ma tõepoolest ei oodanud, oli Jääskeläise juttudes leiduv Ida-Euroopa äng... Nii "Raketitehase" kui "Oleksime meiegi seal" järgi võiks arvata, nagu oleks autor omal ajal Brezheni pakikese sabas seisnud, mida ta küll kohe kindlasti ei ole. Miks ühes siiski enamvähem normaalses ühiskonnas üleskasvanud kirjanik kirjutab linnakesest, kus kõik töötavad nö. ilutulestikutehases ja lähevad igal hommikul tööle mööda Raketitehase tänavat või sellest, mis tunne on piiri taha kadunud lähedastelt erksavärvilisi maasikatega postkaarte saada, minu pea ei võta.

Teksti loeti eesti keeles

Peale ühe väikese nikerdise (Pihtimus) on kogumik igati tasemel. Rohkem istusid siiski SF-kallakuga jutud, nagu "Oi aegu ammuseid...", "Laureli otsimas", "Oleksime meiegi siin"... Ei ütle paha ka õudukate kohta, kuid seal kipub PJ siiski asja liiga keeruliseks keerutama (nt "Seal, kes rongid..." ja "Kummitusmaja..."). Loen kindlasti ka edaspidi.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019

Autorite sildid: