Neil Gaimani omapära autorina pole teps mitte olematu olevaks mõtlemine ja uute maailmade loomine, milliste kvaliteetide järgi armastatakse sageli tutvustada teisi suuri ulmekirjanikke.
Gaimani harukordsus seisneb hoopis tema erakordses aususes.
Talle on omane selge ja terav pilk, millega ta suudab näha maailma ühekorraga kui müüti – ja ometi ka selliselt, et lugeja tunneb ära tõelise maailma toimimisviisid ning tõeliste inimeste mõttesuunad. See aus teravapilgulisus on tema populaarsuse peamine põhjus (kuigi ta kasutab loomulikult ka keelt tundlikult ja jutustab köitvalt, oma käsitöö meistrilt ei ootagi midagi muud) ning Gaimani seni viimane romaan eestikeelse pealkirjaga „Ja tee lõpus on ookean“ on seejuures tema seni kõige ausam teos.
Kuigi Neverwhere`i peategelases võib märgata jooni autori enda leebest rahuarmastavast meelelaadist ja ta kirjutab meelsasti kassidest, olles ise suur kassisõber, on Gaiman seni hoidunud iseennast või oma lähedasi silmnähtavalt teostesse lisamast.
„Tee lõpus on ookean“ räägib ent loo poisist, kes varjab end raskuste eest raamatutesse, ja see poiss elab sarnases majas kui Neil Gaiman noorena, temalgi on noorem õde, ja auto, mis kaob nende maja eest, on sama Mini, mis kunagi kadus Neil Gaimani ja tema pere juurest.
Selles raamatus kasutab autor omaenda elu moel, mis on kartmatult isiklik. Küllap ei ole teose sündmused üks ühele seotavad päris Neil Gaimani elulooliste faktidega, aga teatud kujundlikul sissevaataval viisil on ometi tunne, nagu oleks sind lubatud autori teadvusse, selle nendesse soppidesse, kus täiskasvanu ja laps meis mõlemad alles on ja vaatavad maailma korraga, arutledes selle üle mitmest täiesti erinevast vaatepunktist.
Raamatus tõdetaksegi selgel sõnal, et kõigis täiskasvanutes elab oma elu ka kunagine ebakindel laps, ja asjatundlik nägu, mida me näitame maailmale, pole kunagi kogu „meie“.
„Ja tee lõpus on ookean“ on lugu lapsepõlvest, selle raskustest ja õudustest. Olukorrast, kus su probleemid on suured nagu mäed ja sa ise oled väike, üsna piiratud võimalustega, ning pead need mured ise lahendama, kuna täiskasvanute, kes justnagu peaksid sinu eest hoolt kandma, maailmas on sinu hirmus oluline isik millegipärast pisike element, kelle probleemid on samuti väikesed ja ebaolulised. Sind nähakse vaid siis, kui nägijad on tähelepanelikud ja suudavad eristada tõelisust tõenäolisusest.
Mis pole kahjuks just sageli esinev anne.
See on ka põnev lugu, kaasahaarav ja karm. Vaid paarisajale kergelt ja naudinguga loetavale leheküljele on pakitud targa ja hea inimese poole sajandi jooksul kogutud maailmatunnetus ja -nägemus. Raamat, mis jääb lugejale sisse ja kuklasse tuksuma nagu mälestus omaenda lapsepõlvest.
