Kasutajainfo

Neil Gaiman

10.11.1960-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Neil Gaiman ·

The Graveyard Book

(romaan aastast 2008)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
3
0
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (6)

Finnconil jäi mul kõrva, et raamat kandideeris Hugo auhinnale. Ostsin ta seetõttu sealtsamast soomekeelsena, et keeleoskust värskendada. Kahjuks aga ei jäänd mulle kõrva, et raamat kandideeris "young adult" kategoorias ;) Raamat ise oli kena, rikkalike mustvalgete illustratsioonidega. Vist sellisel kujul on ta ka inglise keeles. Estconil jäi vist kõrva, et raamatut plaanitakse lähiajal avaldada ka eesti keeles.

Loo stiil ja meeleolu sarnaneb seniilmunud kraamist veidi Zelazny "Üksildase oktoobriöö"-ga, kuid on veidi rohkem kirjutatud lastele mõeldud stiilis. Lugu ennast ma ei hakka siin eriti lahti kirjutama, sest suurt väärtust ja sügavust lool endal ei olnudki. Lihtsalt suhteliselt hea ja võluv on Gaimani jutustamisstiil. Tundub, et ta proovib veidi Zelaznyt järele teha, kuid natuke jääb justkui puudu...
Teksti loeti soome keeles

Igati armas lastele mõeldud fantaasiaraamat, mida oli mõnus ja muhe lugeda ka täiskasvanuna, kuigi tuleb vist möönda, et natuke last peaks suurel inimesel hinges säilinud olema, et asja täielikult nautida.
Gaimani stiil on mulle kogu aeg meeldinud, eriti tema oskus loo allhoovustesse sellist südamlikkust ja päikest põimida, mis ka "koleda" teema puhul (tegevuskoht surnuaed, enamus tegelastest surnud või mittesurnud olevused) hinge paitab. Jah, sügavat filosoofilist või kõrgemat maailmaparanduslikku "väärtust" loos ehk polnud, kuid ka ühe traagilise saatusega ja isevärki keskkonnas üles kasvava poisi sirgumine õiglaseks ja ausaks meheks on minu arvates piisav põhjus ühe lasteraamatu kirjutamiseks.
Lugu ise räägib poisist nimega Nobody Owens, kes satub imikuna peale perekonna mõrvamist Man Jacki poolt kohalikku surnuaeda, kus surnud ta lapsendavad ja Silas, tegelane, kes pole ei surnud ega elus, ta hooldajaks hakkab. Edasi tuleb rida seiklusi ja saladusi, mis Body selles iseäralikus maailmas saadavad ja muudavad.
Teksti loeti inglise keeles

Ka mina võtsin selle raamatu ette ilma igasuguste eelteadmisteta vaid sellepärast, et see seisab Hugo 2009 parimate novellide rea eesotsas. Minu kokkuvõtlik arvamus – raisatud õhtu.

Võib-olla oleksin pidanud ohtu tajuma juba sellest, et NG on mõned lasteraamatud kirjutanud? Või oleksin pidanud ekstrapoleerima üldisi hinnanguid senistele teostele? NG-l on väga häid momente ja halb kirjanik ta ei ole, kuid miks kuradi pärast peab ka tema hakkama tegema seda, mida angloameerika maailmas nimetatakse young adult ja mida ma soovitaks eesti keeles hakata nimetama infantiilkirjanduseks? Näiteks SF-iga selle sõna täpses tähenduses pole sel raamatul mingit kokkupuutepunkti. Erinevust tavalise infantiilkirjandusega on siiski niipalju, et ma lugesin romaani läbi, välja arvatud viimased paarkümmend lehekülge, kus asi oli juba lahendatud ja tegelased tõmbasid otsi kokku. Samas ei suuda NG ka midagi uut öelda. Lugemise ajal oli pidev deja vu -- et seda ma juba olen lugenud, ja mitte 1 kord... Kui raamat poleks nii uus, oleksin tõsiselt kahtlema hakanud, kas ma ikka lugenud pole – ikka needsamad kulunud tegelased ja olukorrad ja no pea ei ole prügikast, et ma peaksin meeles, kuidas need jumalike võimetega lapsed seal miljonis sarnases loos parajasti kasvavad...

Ühesõnaga, raamatu algus on päris loetav, pisut nagu lubaks; surnutemaailm on kah selline kuidagi armas; esimene tutvus plikaga, kui ta umbes neljane oli, on ka loetav... Aga sellest ajast, kui ta juba kaheksasena kõiki paika paneb, st raamatu viimased kaks kolmandikku, on tavaline infantiilkirjandus – oled lugenud üht, oled kõiki neid lugenud.

Teksti loeti inglise keeles

Ühel külamal ja koledal ööl läheb mees nimega Jack tapma ühte perekonda - isa, ema ja kahte väikest last, tüdrukut ja poissi. Saatuse tahtel pääseb aga poisslaps minema ning satub ühte surnuaeda, mille elanikud talle kohe ka mõrvari eest kaitset pakuvad. Lisaks sellele võtanavad nad lapse ka enda juurde elama, õpetades talle igasugust surnutarkust. Üldiselt mulle Gaiman meeldib, nii palju kui ma teda lugenud olen, kuid tema lasteraamatud mulle väga ei istu. Need kannatavad sama puuduse käes, mis enamus tänapäeva lasteraamatuid. Need kohtlevad väikest lugejat kui lolli, kellele tuleb kõik ette-taha, puust ja punaseks teha. Gaiman varjab seda küll tihtipeale süngete alatoonide taha, mis on kindlasti tervitatav, kuid patust puhas ta ikkagi ei ole. Kõik eelnev kehtib ka "The Graveyard Booki" kohta, kuigi natuke vähemal määral. Loomulikult on üsna algusest peale selge, kuhu lugu tüürib, kuig sel korral suudab autor seda isegi enda huvides ära kasutada. Lisaks natuke veel kavalalt teostatud õpetlike seiklusi ning tulemuseks on teos, mille lugemine lapsele mööda külge päris maha ei jookseks. Neli
Teksti loeti inglise keeles

Ma arvan, et ma peaksin seda raamatut oma pinginaabrile soovitama,“ ütleb mu tütar kuskil „Kalmisturaamatu" neljanda peatüki kandis. „See on just selline raamat, nagu talle meeldiks.“

Mina ise olin neljanda peatüki lugemise ajaks jõudnud olla juba nii elevil ja rahul, sest Gaiman oskab hästi meeleolu luua ning ehitada esimesest kohtumisest saati mällu jäävaid tegelasi, kui ka tülpinud ja halvasti meelestatud, sest hei! Mõnes kohas muutus juba väga tugevaks tunne, et ma nagu oleksin seda raamatut juba lugenud: keegi Rudyard Kipling on selle kirjutanud.
Jaa, ma teadsin tagakaaneteksti põhjal, et seda teost iseloomustatakse kui "Džungliraamatut" kalmistuolevustega, aga ma ei osanud ette arvata, et paralleelid on nii otsesed.

Pärast edasilugemist ning viha möödumist sai mõningaid lehekülgi teist korda ülegi loetud, et olla kindel: Gaiman suutis juba tekkinud peaaegu piinlikult ilmsed paralleelid "Džungliraamatuga" elegantse randmeliigutusega tõepoolest söödavuseks vormistada, ning asi pole üldse nii paha, kui korraks tundus. Tegu on siiski sümpaatse lasteraamatuga, kus Kiplingi käekiri läbi Gaimani oma mõnes kohas ülemäära silma paistab, aga suuremalt jaolt on noorem autor siiski kirjutanud omaenda lugu.

Teose nõrgimad osad olidki niisiis need, kus Kiplingi käekiri selgelt läbi paistis - mitte et Kipling mulle ei meeldiks, aga kui ma olen "Džungliraamatu" nõukogude versiooni nimega "Mowgli" elus rohkem kui tosin korda lugenud, ei eruta sama loo ümberjutustus teiste tegelastega enam sugugi nii väga, nagu võiks.
Guulidega osa, pean tõdema, oli ikka päris halb.Pärast neljandat peatükki aga kogus raamat korraga hoogu ja sügavust, liikus omaenda rada Mowglist eemale ning nagu ütles minu 12-aastane tütar kui lapsest testlugeja: "Ma vist siiski ei soovita seda raamatut oma pinginaabrile. Sestsaati, kui Bod kooli läks, on see rohkem selline, nagu mulle meeldib. Niisugune tõsine."

"Kalmisturaamatu" stiil kasvab koos peategelasega (v.a. päris alguses, kui vaatenurk ei ole päriselt pooleteiseaastase oma siiski), käib läbi koolieelikutele kõlavate lehekülgede, selle järel "noorema kooliea", nagu nõukogude ajal kiputi sihtrühma määratlema, ja jõuab lõpuks noortekirjandusse välja - ilma selle juurde poolkohustuslikus korras käiva armuloota, lisan juurde juhuks, kui keegi peaks seda pelgama hakkama.

Jutustamine on sujuv ja selge, kaotamata põnevust, ning lugu kokku meeldivalt mitmeharuline. Mingit väga keerukat mõistatust siiski oodata ei tasuks - tegu on hea, ka täiskasvanule loetava lasteraamatuga, kuid siiski lasteraamatuga. Elu ja värvi annavad sellele tugevad, hästi välja joonistatud tegelased ning peaaegu kogu raamatu jooksul hästi paigas püsiv tasakaal pinge ja lõbususe vahel. Lõpp on korralik, jõuline ja ei peta.

Kui ihata loo juurde veel ka tükikest täiskasvanutele mõeldud teksti, tasub läbi lugeda teose lõppu lisatud Neil Gaimani kõne Newbery medali kättesaamisel: arvestades, et tegu on siiski kõnega, mitte romaaniga, ja tõenäoliselt ei muuda üks äratrükitud kõnetekst ühegi oma lugeja elu, on see päris mõnus tükk eluvaadet lapsevanem ja kirjanik olemise teemadel ja tasub täiesti "Kalmisturaamatu" järel magustoiduna läbi lugemist.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019

Autorite sildid: