Paks Charlie Nancy ei ole tegelikult paks. Niimoodi kutsus teda kunagi väga ammu isa, kelle pandud hüüdnimed jäävadki kleepuma. Oma isast on Paksul Charliel ka teisi piinlikke mälestusi ja seetõttu peab ta targemaks isast võimalikult kaugele hoida. See on ka enamjaolt õnnestunud - romaani alguseks on Paks Charlie kolinud Floridast Inglismaale, kus ta veeretab oma päevi õhtusse tüütut tööd tehes, pruudiga pulmaplaane pidades ja üleüldse maailma üsna ettevaatlikult suhtudes. Kui ta aga on lõpuks ikkagi valmis oma isa pulma kutsuma, peab ta selle asemel hoopis üle ookeani isa matustele sõitma. Seal teatab talle kauaaegne naabrimutt, et tema isa oli tegelikult ämblikkuningas Anansi; et Charliel on vend Spider ehk Ämblik, kes näib olevat pärinud kõik isa maagilised võimed ning tema kutsumiseks piisab ämblikule oma soovi sosistamisest. Ühel õhtul Charlie seda teebki ja järgmisel päeval saabub kohale Spider, kes on täielik vastand ujedale Charliele. Charliet teeseldes õnnestub Spideril ära ehmatada ja välja vihastada Charlie pahatahtlik ülemus, saata Charliele kraesse politsei ning panna käpp peale tema pruudile. Kui Spider keeldub lahkumast, tormab Charlie abi otsima Florida naabrimuttidelt, kes saadavad ta maailma algusesse loomjumalatelt abi otsima. Järgneb veel suurem segadus, mille käigus linnud asuvad rünnakule vendade vastu ja tassivad Spideri kättemaksuhimulise Tiigri kätte. Charlie jääb üksi olukorda parandama. Lõpuks kohtuvad kõik romaani olulised tegelased St Andrews`i saarel, kus kõik maailma asjad lõpuks korda saavad. Ja Paks Charlie saab aru, et ämmelgad teevad suuri tegusid laulu abil. Gaiman jätkab siin romaanis "American Gods`is" jätkatud jumalateteemat, võttes seekord korraga veidi väiksema tüki ette, elik siis loomjumalate maailma. Mis tähendab, et "Anansi Boys" on veidi lihtsam, meelelahutuslikum ja kergeminiloetavam (juhul kui see kellegi jaoks juhtub hea argument olema), aga sugugi mitte vähem tõsiseltvõetav või igavam. Kõik detailid ja kihid on paigas ja põhinevad arvatavasti põhjalikul uurimistööl, ka kõige müstilisemad olukorrad on täiesti usutavad. Lahe on see, et Gaiman hindab oma lugeja intelligentsi, nii et lugu areneb ja kasvab pidevalt, uusi infokilde sajab juurde, aga paljudele olulisematele järeldusele peab igaüks ise jõudma, selle asemel et need puust ja punaseks teha . Nagu ka "Neverwhere" ja "American Gods", algab romaan üsna trööstitult ja lõpeb südamlikult ja helgelt ning vahepealsed jamad on peategelasele ainult kasuks tulnud. Niisiis, kõik on võrratu. Ja romaani mõju kestab päris kaua, muuhulgas on ämblikud ennast tihemini ilmutama hakanud. P.S. Umbes paralleelselt Anansiga lugesin Hasso Krulli esseed "Loomise mõnu ja kiri". See analüüsib küll Eesti rahvalaulude maailmanägemust, aga laias laastus räägib umbes samadest asjadest.