Kasutajainfo

Neil Gaiman

10.11.1960-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Neil Gaiman ·

Anansi Boys

(romaan aastast 2005)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
5
3
0
1
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (9)

Paks Charlie Nancy ei ole tegelikult paks. Niimoodi kutsus teda kunagi väga ammu isa, kelle pandud hüüdnimed jäävadki kleepuma. Oma isast on Paksul Charliel ka teisi piinlikke mälestusi ja seetõttu peab ta targemaks isast võimalikult kaugele hoida. See on ka enamjaolt õnnestunud - romaani alguseks on Paks Charlie kolinud Floridast Inglismaale, kus ta veeretab oma päevi õhtusse tüütut tööd tehes, pruudiga pulmaplaane pidades ja üleüldse maailma üsna ettevaatlikult suhtudes. Kui ta aga on lõpuks ikkagi valmis oma isa pulma kutsuma, peab ta selle asemel hoopis üle ookeani isa matustele sõitma. Seal teatab talle kauaaegne naabrimutt, et tema isa oli tegelikult ämblikkuningas Anansi; et Charliel on vend Spider ehk Ämblik, kes näib olevat pärinud kõik isa maagilised võimed ning tema kutsumiseks piisab ämblikule oma soovi sosistamisest. Ühel õhtul Charlie seda teebki ja järgmisel päeval saabub kohale Spider, kes on täielik vastand ujedale Charliele. Charliet teeseldes õnnestub Spideril ära ehmatada ja välja vihastada Charlie pahatahtlik ülemus, saata Charliele kraesse politsei ning panna käpp peale tema pruudile. Kui Spider keeldub lahkumast, tormab Charlie abi otsima Florida naabrimuttidelt, kes saadavad ta maailma algusesse loomjumalatelt abi otsima. Järgneb veel suurem segadus, mille käigus linnud asuvad rünnakule vendade vastu ja tassivad Spideri kättemaksuhimulise Tiigri kätte. Charlie jääb üksi olukorda parandama. Lõpuks kohtuvad kõik romaani olulised tegelased St Andrews`i saarel, kus kõik maailma asjad lõpuks korda saavad. Ja Paks Charlie saab aru, et ämmelgad teevad suuri tegusid laulu abil. Gaiman jätkab siin romaanis "American Gods`is" jätkatud jumalateteemat, võttes seekord korraga veidi väiksema tüki ette, elik siis loomjumalate maailma. Mis tähendab, et "Anansi Boys" on veidi lihtsam, meelelahutuslikum ja kergeminiloetavam (juhul kui see kellegi jaoks juhtub hea argument olema), aga sugugi mitte vähem tõsiseltvõetav või igavam. Kõik detailid ja kihid on paigas ja põhinevad arvatavasti põhjalikul uurimistööl, ka kõige müstilisemad olukorrad on täiesti usutavad. Lahe on see, et Gaiman hindab oma lugeja intelligentsi, nii et lugu areneb ja kasvab pidevalt, uusi infokilde sajab juurde, aga paljudele olulisematele järeldusele peab igaüks ise jõudma, selle asemel et need puust ja punaseks teha . Nagu ka "Neverwhere" ja "American Gods", algab romaan üsna trööstitult ja lõpeb südamlikult ja helgelt ning vahepealsed jamad on peategelasele ainult kasuks tulnud. Niisiis, kõik on võrratu. Ja romaani mõju kestab päris kaua, muuhulgas on ämblikud ennast tihemini ilmutama hakanud. P.S. Umbes paralleelselt Anansiga lugesin Hasso Krulli esseed "Loomise mõnu ja kiri". See analüüsib küll Eesti rahvalaulude maailmanägemust, aga laias laastus räägib umbes samadest asjadest.
Teksti loeti inglise keeles

Algus oli nati konarlik, kohati tekkis tunne, et mis mõte sel üldse on, kuid peagi hakkas tempo tõusma, pinge tekkima ja kokkuvõttes tuli täitsa kena jutuke (va. see nõnda lame lõpp).
Teksti loeti inglise keeles

Kõik selle romaani peategelased on neegrid, kusjuures Gaiman kasutab sellist võtet, et ei ütle seda otse välja. Midagi kahtlustama hakkad siis, kui mõne kõrvaltegelase puhul mainitakse, et see olla „valge“. Kuna lugu on jutustatud neegrite vaatevinklist, siis on see oluline mainida. Hiljem hakkad järele mõtlema Fat Charley päritolu peale, et Anansi on Aafrikast, et tema lemmiklaulud on neegrite laulud jne. Kes teab, mis on tüüpiline kariibi neegrite toit ja millist slängi nad kasutavad, sellel on nuputamine muidugi lihtsam. Kõige suurem pahalane romaanis on siis valge. Kuna Gaiman kasutab sellist loosunglikku meetod-steitmenti, siis selle all kannatab kogu romaan. Kui on mõned valged, kes neegritega kokku puutuvad, et mõtle nad kunagi, et need on neegrid; kui Charley näeb kolme vana neegrimoori, kes võib-olla oskavad nõiduda, siis mõtleb ta millegipärast Macbethi ja kolme nõia peale. Noh ja nii edasi kubiseb see romaan igasugu poliitilistest avaldustest, mille esitamise meetod on autorile näinud tähtsamana kui miski muu. Ka need imelikud loomjumalad on mitmed neegrid, ehkki alati on mainitud ainult nahavärvi. On üks eriti tark etiooplanna, kes oskab geniaalselt malet mängida. Ma ei teaha autoriga vaielda, et „ebausutav“ ja „ebaloogiline“ – sest need on kõige mõttetumad etteheited, mida kriitik saab teha, kirjandus ei saa/pea olema usutav, kirjandus peab olema mõjuv. Sisu poolest on see operett ja mida edasi, seda lollimaks süžee läheb, nagu üritaks Gaiman püstitada nõmedate klišeede ja õnnelike lõppude rekordit. Ulme seisukohalt on sisu null. Kui ma ei teaks paremini, siis oletaks, et Gaiman on miski teisejärguline hollywoodi seriaalistsenarist, kellle poliitilise korrektsuse enesetsensuur on lõpuks katuse sõitma pannnud... vähemasti on romaanis kolm head nalja, mis päästavad kõige halvemast hindest.
Teksti loeti inglise keeles

Ostsin selle lennujaamast lendamise abistamiseks (~13h) kaasa, sest see oli letis ainuke scifi asi peale potteri. Ei kahetse, sest aitas kenasti aega surnuks lüüa. Kurtma peab vast aint seda, et parimad killud jäid raamatu alguse poole. Raamatu teine pool tundus palju nõrgem.
Teksti loeti inglise keeles

Trickster god on minu jaoks varajasest lapsepõlvest peale kütkestav kontseptsioon olnud ning Gaimani “Anansi Boys” viib kolinal tagasi selle kütke lätetele, kusagile Onu Remuse juttude ja “American Godsi” vahelisse fiktiivsesse universumisse, kus kõik on Gaimanile omaselt sujuv, lõbus ja probleemitu. Gaiman kanaldab maagilisi võnkeid Musta Aafrika südamest ja paneb need kokku kõlama urbanistliku kaose ja kakofooniaga, ja ehkki tema maagia töötab rohkem kui ühel tasandil, ei võta ta ei ennast ega oma tegelasi kunagi liiga tõsiselt — stiil ja meeleolu jäävad pinnale (olemata siiski pinnapealsed), süžee vaob sügavamatesse kihistustesse. Lõppeks on ju Charlie ja Spideri stoori ürgvana skeemjutustus, nagu ka enamik kõrvalliinidest; tõelise väärtuse annavad punutisele Gaimani killud ja muhedus ja inimlikkus. Ja just need turvalised omadused annavad Gaimanile võimaluse needsamad omadused sobival hetkel hüljata ning tõmmata lugejal kõige ebamugavamal hetkel vaip jalge alt, paisates ta õhku ahmides loomaliku julmuse, kalkuleeritud halastamatuse ja ürgse õeluse pöörisesse. Tõeline meistriteos nii urbanistliku fantastika kui maagilise realismi vallas, mis lülitab kohati sisse ka proto-orgaanilise horror-judinageneraatori.

Siinkohal lõpetan arvustuse põhiosa ja röögatan: ETTEVAATUST, TULEKUL SPOILER! Õigemini minekul. Nimelt pean vajalikuks hoiatada, et üks eelnev arvustaja BAASis on maininud sisuliselt olulist detaili lausa arvustuse avalauses. Ma ise seda detaili igaks juhuks ei maini, aga tunnistan: raamatut lugema hakates oleksin tahtnud seda mitte teada, et saaks hiljem tunda avastamisrõõmu ja ahhaa!-efekti ja näiteks võrrelda teiste lugejatega, kellel see “plõks” kus kohas käis. Paraku olin kohe pärast teose hankimist lolli peaga BAASi tudeerima tõtanud. Nagu näha, pole see alati mõistlik pruuk — võid teada saada rohkem kui soovisid.
Teksti loeti inglise keeles

Minu eelteadmine sest raamatust pärines paarist netiarvustusest, mille iva kokku võttes võiks öelda, et "lugeda ju võib, aga ei ole ligikaudugi "Ameerika jumalate" tasemel.
Olles raamatu hoolikalt ja armastusega läbinud (s.t. ma ei jätnud lauseid vahele, lehekülgedest rääkimata) ei saa ma neist arvustustest väga aru.

"Ameerika jumalad" oli suur raamat. Romaan kõige klassikalisemas mõttes - palju erinevaid liine, mis lõpuks kokku jooksevad, erinevatel aegadel toimuvad sündmused, lühikesed lood pikkade kõrval, palju tegelasi, kõik, mis romaanist romaani teeb.

"Anansi Boys" on rohkem nagu kena pikk jutustus samas maailmas, kusjuures ajaline järgnevus "Ameerika jumalatele" on tegelikult piiritletud paari üsna ebaolulise lausega.
See ei ole järg. See on üks teine lugu. Ja mitte suur raamat vaid väike kena looke.

Muidugi, ka "Anansi poistes" on siiski mitu tegelast ja rohkem kui üks süzheeliin ning tegevus ei toimu ka just 2 päeva jooksul. Aga põhiliselt jookseb ikkagi üks oluline liin, tegevus toimub paari kuu jooksul ning keerulise, paljuharulise ploti asemel on üsna lihtne ja ainult kergelt keerdus lugu.

Ja sellise sujuva, väherahvastatud loona on "Anansi Boys" peaaegu sama hea, kui "Ameerika jumalad". Tegu on lihtsalt oluliselt teise asjaga.
Vbla tõesti kergekaalulisema, aga omas žanris igati nauditavaga.

Meeldiv, põnev ja sujuvalt kulgev teos, peategelased on sümpaatsed, mõned (dialoogi)laused on väga nauditavalt täpsed ja nägevad ning kui midagi halba ka öelda, siis seda: paaris kohas oli lugejal võimalik peategelasele ülalt alla vaadata ("äh, meie saime juba ammu aru, mis sa tegema pead, kuidas SINA nii tölp oled ja pead laskma autoril end SUNDIDA?")
"Ameerika jumalaid" lugedes ma seda ülalt-alla olukorda ei märganud ja ega ei igatsenud ka üldse.
Võin igatahes omalt poolt "Anansi poegi" rahulikult lustlikuks ja põnevaks ajatapjaks soovitada.

Muide:Gaiman ise nimetab seda teost "koomiliseks romaaniks". Noh, lustakus lustakuseks, kõige koomilisem asi, mille mina oma (
Uskumatu, isegi paganama ARUTELUKÜSIMUSED antakse raamatu sees ette! Ameerikamaalased ikka elavad tõesti läbinäritud toidust.
Õudne.
Teksti loeti inglise keeles

Miskipärast ei suuda ma vaimustuda Gaimani kirjutet materjalist. On ju kena story, loomjumalad ja müütiline kontseptsioon contra tänapäeva maailm, hea ja paha konflikt, natuke actionit ja lahedaid tegelaskujusidki. Aga miskipärast tiksub mõttes kogu aeg kahtluseuss: aga kuidas seda oleks võinud kirja panna mõni teine mütofantasy äss, nagu näiteks Charles de Lint, kes mulle jällegi väga meeldib? Gaiman... no ei ole see õige, tee mis tahad. Aus 4, aga ei rohkem.
Teksti loeti vene keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019

Autorite sildid: