Jutt meeldis mulle, oli huvitav lugeda, ehkki nagu teadsid, et ilmselt lõpeb vaikse sisina mitte suure pauguga. Üks inglise kirjanik tuleb Hollywoodi, kus tema raamatu järgi tahetakse filmi teha. Raamatu nimi on "Sons of Man" ja see räägib massimõrtsukas Mansoni poegadest, kellesse seestub sama karismaatiline kuri vaim. Läbirääkimistel stuudioga muutub romaani algtekst tundmatuseni ja lõpuks palgatakse ta kirjutama hoopis mingit muud stsenaariumi. Ja need other stories: Üks on seotud hotelli ajalooga, kus kirjanuik peatub. Siin on miski vana neeger, kes pajatab kunagisest tummfilmitähest ja tema hukust ja kuldkaladest. Ja veel üks teine lugu on maagiline mustkunstijutt viktoriaanlikult Inglismaalt, mida kirjanik hotellis kirjutama hakkab. Esmajoones on jutu juures vahva see, kuidas Gaiman Hollywoodi stuudiovärki kirjeldab - irooniaga aga mitte õelalt. Kirjanik peatub muide hotellis, kus suri John Belushi ja iga asjapulk, kellega ta kokku puutub, teab kes olid need kaks inimest temaga koos, igaüks muidugi erinevalt. Jutt on pikk aga ei lähe igavaks ja on tõesti lugedes selline LA ja Hollywoodi tunne - kus inimeste mälu pole kuigi pikem kuldkala omast ja igale poole jõuab 30 minutiga. Samas, Gaiman tegelikult ei kirjelda üldse kuidas Hollywood välja näeb, aga selle kohalolekutunde ta saavutab.