Lühijuttu «Mägi sööb inimesi» reklaamiti selles «Interzone`i» jõulu-eris kui christmas ghost story`t... nojah, väga tinglikult ta seda tõesti on.
Jutu alguses saabub endine suusatamisinstruktor Angus Grey tagasi Austria Alpides asuvasse kuurortisse, kus ta mõned aastad tagasi töötas. Ta oli oma varasema Austrias viibimise ajal seal ühte kohalikku samuti turistidele suuskadel püsimist õpetanud neiusse armunud, nad olid abiellunud, kuid siis oli Maria kõrgmägedes õnnetult otsa saanud. Kukkus ühte värkse lume alla peitunud auku, nii et surnukehagi jäi leidmata. Siis leiti üks suusataja selle masinavärgi (mille nimi mulle praegu ei meenu, aga mis koosneb toolidest, metallist ja trossidest ja mis viib suusatajaid üles mäkke ja toob alla kaa) toolist mõistatuslikul moel surnuna. Mõni aeg hiljem oli ka üks rikkuritest turistide kamp, kelle turvalisuse üle ta valvama oli pandud, oma lolluste tõttu laviini alla jäänud. Õieti õnnestus tänu Grey operatiivsele tegevusele pool sellest grupist siiski päästa. Kuurorti omanik lohutas Grey`d elutarga ja üksjagu õõvase ütlusega, et "Mägi sööb inimesi."
Nüüd on Grey tagasi selles kuurortis, et oma vanade hirmude-vaenlastega silmitsi seista (nende hulgas on kesksel kohal ka viski)... Kõlab seebiselt? Õnneks seebiks siiski ei lähe. Turismigrupi koosseisus kuurortisse tulnud Grey`le hakkab ligi ajama ja teda seltskondlikele üritustele vedama kohalik instruktor Caitlin...
Grey`l on kindel plaan minna kõrgmägedesse, kus said hukka ta naine ja tema hoole alla antud rikkur-turistid... Iga päev on mägedes aga kas liiga paha ilm (udu, sula jms) või sajab jälle värsket lund, mis üsnagi letaalseks võib osutuda. Lõpuks Grey siiski jõuab üles üsna tipu lähedale, satub miskisse mäekurusse, kust leiab eest väikse mägivõõrastemaja koos selle veidrate asukatega. Grey arvab nägevat oma surnud naist ja mõned näod tulevad veel tuttavad ette... Lõpuks pannakse suusahunnik põlema ning kogu see seltskond hakkab üle selle pimedusse hüppama. Loomulikult ei leia Grey teispool tuleseina enam kedagi.
Superilus ja üldse mitte rajuõudne, vaid pigem selline vaikselt ja pealispinna aluselt õõvane tekst, mis saab kuhjaga plusspunkte ka veel suurepärase miljöö ja ehedate olustiku- ning looduskirjelduste pärast.