"Mõõgad ja nõidus" on esimene kogumik sarjast "Fafhrd ja Hall Hiirepüüdja". Õigem oleks vist tege...
"Mõõgad ja nõidus" on esimene kogumik sarjast "Fafhrd ja Hall Hiirepüüdja". Õigem oleks vist tegelikult öelda eellugu sellele sarjale, sest esimene jutt nende tegelastega ilmus juba 1939. aastal - kuid varasemad jutud hüppasid kohe selle duo seiklustesse. Siinse kolme jutuga avatakse aga natuke seda, kust olid pärit mõlemad peategelased ja kuidas nad esimest korda kohtusid.
Esimene lugu, "Lumenaised" (1970) (8/10) räägib lumise põhjamaa barbar Fafhrdist, kes alles 18-aastase noorukina on oma klanni naiste karmi kasvatuse all. Temast loodetakse teha head laulikut ja üldse eeldatakse, et ta võtab klanni tulevikus just sellise koha, nagu naisjuhtide tarkus seda ette näeb. Kuid Fafhrd igatseb näha kauget maailma - ning kui klanni maadele saabub rändteater, näeb Fafhrd oma võimalust.
See esimene lugu on minu arvates kogumikus ka kaugelt parim. Vähegi usutavat matriarhaalset ühiskonda on fantaasias tegelikult üsna raske teha ning Leiberi oma on üks arukamaid, mida ma näinud olen. See, kuidas tema elukorraldus väliselt väärika aga sisemiselt turtsuva hilisteismelise Fafhrdi närve sööb, on suurepärane. Lisaks, Fafhrd pole ka mingi jõmm vaid romantiline unistaja, mis aga ajab teda ümbritsevaga veelgi enam pahuksisse.
Teine lugu, "Ebapüha graal" (1962) (6/10) jutustab, kuidas endisest võluri õpipoisist Hiirest sai valget ja musta maagiat ning lisaks ka mõõka kasutav Hall Hiirepüüdja. See on esimese looga võrreldes oluliselt traditsioonilisem, kuigi siin on ka huvitavaid ja eristuvaid killukesi. Kõik hertsogi, tema ammu surnud naise ja tütrega seonduv kõlab köitvalt ja tekitab intrigeeriva tausta. Eraldi tunnustaks leidlikkuse eest ka lõpplahendust.
Kolmas lugu, "Hukatuslik kohtumine Lankhmaris" (1970) (5/10) on kahjuks kõige nõrgem. See pole küll Leiberi süü, sest tema oli esimene, kuid Lankhmari linna ja selle võimsaid gilde on natuke raske tõsiselt võtta, kui oled enne tutvunud Terry Pratchetti Kettamaailma-linna Ankh-Morporkiga. Mind häirib ka see saatus, mille autor oma peategelaste kaaslastele määrab. Oodatud uut ja huvitavat jääb lõpuks siin üsna väheseks.
Siiski on mul selle väikese kogumiku üle hea meel. Leiberit on eestindatud väga vähe ning kuigi näiteks õhustiku poolest tõesti meeldiv õudusjutt "Suitsutont" on lugemiseks hea, ei pruugi autor selle pealt kohe meelde jääda. Kui keegi aga "Lumenaised" läbi loeb, siis ei usu ma, et talle oleks edaspidi vaja meelde tuletada, kes selle kirjutanud on.
Hinnang: 7/10
Esimene lugu, "Lumenaised" (1970) (8/10) räägib lumise põhjamaa barbar Fafhrdist, kes alles 18-aastase noorukina on oma klanni naiste karmi kasvatuse all. Temast loodetakse teha head laulikut ja üldse eeldatakse, et ta võtab klanni tulevikus just sellise koha, nagu naisjuhtide tarkus seda ette näeb. Kuid Fafhrd igatseb näha kauget maailma - ning kui klanni maadele saabub rändteater, näeb Fafhrd oma võimalust.
See esimene lugu on minu arvates kogumikus ka kaugelt parim. Vähegi usutavat matriarhaalset ühiskonda on fantaasias tegelikult üsna raske teha ning Leiberi oma on üks arukamaid, mida ma näinud olen. See, kuidas tema elukorraldus väliselt väärika aga sisemiselt turtsuva hilisteismelise Fafhrdi närve sööb, on suurepärane. Lisaks, Fafhrd pole ka mingi jõmm vaid romantiline unistaja, mis aga ajab teda ümbritsevaga veelgi enam pahuksisse.
Teine lugu, "Ebapüha graal" (1962) (6/10) jutustab, kuidas endisest võluri õpipoisist Hiirest sai valget ja musta maagiat ning lisaks ka mõõka kasutav Hall Hiirepüüdja. See on esimese looga võrreldes oluliselt traditsioonilisem, kuigi siin on ka huvitavaid ja eristuvaid killukesi. Kõik hertsogi, tema ammu surnud naise ja tütrega seonduv kõlab köitvalt ja tekitab intrigeeriva tausta. Eraldi tunnustaks leidlikkuse eest ka lõpplahendust.
Kolmas lugu, "Hukatuslik kohtumine Lankhmaris" (1970) (5/10) on kahjuks kõige nõrgem. See pole küll Leiberi süü, sest tema oli esimene, kuid Lankhmari linna ja selle võimsaid gilde on natuke raske tõsiselt võtta, kui oled enne tutvunud Terry Pratchetti Kettamaailma-linna Ankh-Morporkiga. Mind häirib ka see saatus, mille autor oma peategelaste kaaslastele määrab. Oodatud uut ja huvitavat jääb lõpuks siin üsna väheseks.
Siiski on mul selle väikese kogumiku üle hea meel. Leiberit on eestindatud väga vähe ning kuigi näiteks õhustiku poolest tõesti meeldiv õudusjutt "Suitsutont" on lugemiseks hea, ei pruugi autor selle pealt kohe meelde jääda. Kui keegi aga "Lumenaised" läbi loeb, siis ei usu ma, et talle oleks edaspidi vaja meelde tuletada, kes selle kirjutanud on.
Hinnang: 7/10
Teksti loeti
eesti keeles