Tütarlapse kompanjoniks ja konsultandiks on draakon. Õiti küll nagu libadraakon ja miski needuse tõttu suht väheliikuv - Nero Wolfe on siinkohal vast adekvaatne paralleel. Tütarlapse lemmikloomaks on otselot - no see täpiline metskass - kes kõneleb ja täidab lihtsamaid ülesandeid, kui viitsib. Ja majas, kus tütarlaps elab, on ka üks uudishimulik ja jutukas kummitus.
Kaugem taust pole nii lubav, aga mitte ka lootusetu. Miski väikeriik ookeani kaldal, koloniseeritud mõne põlvkonna eest väljasaadetud kurjategijatega. Osal neist on maagilised võimed. Ning juba enne olid platsis härjapõlvelased, amfiibinimesed, elfid ja kes kõik veel. Jäme ots on miskipärast inimeste käes; maagiat kasutatakse piiratult ja kahtlustega. No et on küll postisüsteem, mis tähendab, et kodus vastavasse kasti visatud kiri teleporteerub viivitamatult adressaadi kasti, ning peategelanna kasutab transpordivahendina lendavat lauda, aga see on ka enam-vähem kõik.
Sellega on head mõtted ka ammendatud. Hea küll, intriigi veeretamine iseenesest õnnestub autoritel küll, aga jääb mulje, et küllaltki palju on kirjutamise käigus improviseeritud ning maailm ei toimi eriti loogiliselt. Lasteraamatuna kõlbab lugeda, aga soovitama ei hakkaks. Võimalik, et tegemist on millegi järjega, aga eriti see vist hinnangut ei muudaks.