See lugu on nüüd küll hoopis teisest ooperist kui H. Varasemad teosed. Ja moodustab kõigest esimese osa mingist pikemast oopusest. Kuna vähemalt esimeses osas on ulmeline element nõrk, et mitte öelda olematu, siis ei oskagi seda õieti kuskile liigitada.
Linn ise on Sankt-Peterburg paar aastat enne aastatuhande vahetust. Ja peategelaseks linnas elav väike-ettevõtja. See vennike leiab oma garaazhist ühe täiesti kuu pealt kukkunud tibi. Tassib ta enda juurde ju kukub poputama. Tibi aga on täiesti võimatu: ei oska vene (ega ka ühtegi muud) keelt, pole elu sees autot ega telekat näinud jne.Lugu ongi sellest, kuidas venelane kodus tulnukat peab ja tolle päritolu ära mõistatada püüab. Tasapisi hakkavad nad üksteisest isegi pisut aru saama, aga siis...
Ja vähemalt niikaua, kui lool veel lõppu pole, on esimese osa peamiseks väärtuseks on suure soojusega ja tabavalt edasi antud Peterburi olud ja lihtsa vene inimese mõttemaailm. Kusjuures nii, et see kuuesajal leheküljel kordagi igavaks ei lähe.
Muuseas, alguses peab mees plikat eestlaseks ja isegi mõne "tshetshenski-pribaltiski" gängi liikmeks. Sealjuures on kümmekond äärmiselt värvikat lehekülge selle kohta, mida teab ja arvab üks keskmine Venemaa venelane eestlaste kohta. See on autoritel päris veenvalt välja kukkunud, olen sihukest juttu Venemaal küll ja küll kuulnud. Aga muidu on autorid venelase sisemaailmaga natukese viltu lasknud. Keskmisele vene töömehele on hulk kunagise vene hipi arvamusi ja mõtteid külge poogitud, ja see kippus vahepeal natuke segama.
Linn ise on Sankt-Peterburg paar aastat enne aastatuhande vahetust. Ja peategelaseks linnas elav väike-ettevõtja. See vennike leiab oma garaazhist ühe täiesti kuu pealt kukkunud tibi. Tassib ta enda juurde ju kukub poputama. Tibi aga on täiesti võimatu: ei oska vene (ega ka ühtegi muud) keelt, pole elu sees autot ega telekat näinud jne.Lugu ongi sellest, kuidas venelane kodus tulnukat peab ja tolle päritolu ära mõistatada püüab. Tasapisi hakkavad nad üksteisest isegi pisut aru saama, aga siis...
Ja vähemalt niikaua, kui lool veel lõppu pole, on esimese osa peamiseks väärtuseks on suure soojusega ja tabavalt edasi antud Peterburi olud ja lihtsa vene inimese mõttemaailm. Kusjuures nii, et see kuuesajal leheküljel kordagi igavaks ei lähe.
Muuseas, alguses peab mees plikat eestlaseks ja isegi mõne "tshetshenski-pribaltiski" gängi liikmeks. Sealjuures on kümmekond äärmiselt värvikat lehekülge selle kohta, mida teab ja arvab üks keskmine Venemaa venelane eestlaste kohta. See on autoritel päris veenvalt välja kukkunud, olen sihukest juttu Venemaal küll ja küll kuulnud. Aga muidu on autorid venelase sisemaailmaga natukese viltu lasknud. Keskmisele vene töömehele on hulk kunagise vene hipi arvamusi ja mõtteid külge poogitud, ja see kippus vahepeal natuke segama.