Esimene asi mis selle raamatu kohta peab ytlema - tegemist ei ole kustkiltki otsast zanriulmega. Puhas ajalooline romaan, koos paari illustreeriva lõigukesega skandinaavia mytoloogiasse. Samas, kui ta juba BAAS`is on siis.. Teiseks on siin tegelikult kaks romaani, esimene neist ("Na Tshuzom beregu") viib meid IX sajandi lõppu, Norrasse, teise tegevus toimub aasta hiljem gardarikes ("Dazdbogovõ vnuki"). Võta nyyd kinni kas kaheosaline sari või kaheosaline romaan.
Esimene raamat algab sellega et vennad Viglafsonid purjetavad oma drakkaril mööda Norra rannikut põhja, kodufjordi poole. Tormi kätte jäänud sakside knorri vrakist leiavad nad poolsurnud, vägeva patsiga tydriku. Too, nagu hiljem selgub, on mingi slaavi vyrsti äravarastatud pruut. Kirjeldatakse tolle perioodi skandinaavia olustikku, sõditakse naabritega (kellegi nurjatu Skald Runolfiga).. Siis aga jõuab nendeni kuuldus et lähenemas on konung Harald Karvase laevastik. Viimane teadupärast oli esimene Norra kuningas kes kohalike vabade jarlide sõltumatusele lõpu tegi. Vennad Viglafsonid endale sellist kuningat kaela ei soovi, rahvas ja vara laaditakse kolme laeva peale ning purjetatakse uut elukohta otsima.
Teise romaani käigus jõuavad vahvad viikingid järejega slaavlaste juurde, tolle ära päästetud tydriku peigmehe valdustesse. Vyrst Tshurik Mstislavovitsh võtab viikingid hästi vastu ja need asuvad tema juurde linna elama. Iseasi et kui Norras kiusas inimesi Harald, siis siin tegeleb täpselt sama asjaga Novgorodis kanda kinnitanud varjaag Rjurik. Veelgi hullem - lõunapoolsetes steppides elavad ratsanikud-hasaarid kelle khaan samuti oma riigi piire laiendada yritab.
Iseenesest tore pajatuslik asi.. millel on kyljes kaks viga. Esiteks lapsikuvõitu paatos, seda eriti lahingustseenides (a`la Ilja Muromets virutab nuiaga paremale - tekib peatee, virutab vasakule - tekib kõrvaltänav). Teiseks liigapalju naistekasarnasust. Sama häda oli tegelikult ka Volkodavi juures aga ajaloolisesse romaani sobib see veel vähem kui fantasy sisse.