Eh, kurta pole midagi. Või siis samas laastus, et esimene seeria tükib alati parem olema. Vene Conan, Hunditapja on tagasi, ei köhi enam, on oma kättemaksust enam-vähem üle saanud ja kõnnib mööda filosoofilisemaid radu. Kui esimeses osas jäi kirjanikul maailmakorralduse loomine tahaplaanile, oli vaja tegelasi eksponeerida ja lugu käima lükata, siis nüüd saab süþee hõredamad kohad täita Semjonova fantaasiamaailma ülesehitusega tutvudes. Igavikuline Ema, kes ootab koju kaht poega, nooremat ja vanemat - nukker kultus, elu alus, filosoofia, mis tahes, üldiselt ürgslaavilik. Inimene otsib alati enda peegeldust, küsides: "Kes ma olen? Milline on minu koht siin ilmas?" Ja ongi kogu sisu, kogu kupatus on rajatud just nendele küsimustele. Pole tähtis, milliste eetiliste probleemidega tegelased oma rännakul kokku puutuvad, kui kangelaslikult nad reageerivad ja kui õigesti toimivad. Tugev filosoofia on enam-vähem kõigi Marija Semjonova lugude aluseks. Suur maatriks, millele mängunupud peale pandud. Ehtsa Conani lugudes jääb muide sellest puudu - maakaart pole piisav motivatsioon. Eesti keelde ei oleks mõtet tõlkida, inglisekeelseid analooge leidub, samal tasemel ja paremaidki. Hinne on viis virtuaalse miinusega.