Sisust niipalju, et ringi jooksevad tuleviku tehnikaga ülihästi varustatud ja super-treeningu läbinud pargivahid (reindzherid), igaüks kellest on vähemalt poolt armeed väärt. Ja üritavad ühel planeedil ära hoida selle langemist kosmiliste piraatide valdusse, kes hakkaksid seda oma baasina kasutama. Natuke romantikat ning suurtes kogustes tuleviku tehnikat ja verd.
Sisu poolest kujutas see raamat endast just seda, mis kaanel oli lubatud ja selle koha pealt oleks nagu kõik korras. Aga see kuidas see kõik oli kirja pandud on täiesti üle mõistuse. Kui Oldie teoste juures keegi kommenteeris, et autorite mitmekesisus oli teose juures tuntav, siis selle raamatu puhul ei saa asi selleski olla. Pikad ja mõistlikud teksti osad, kus ilusti kirjeldatakse antud maailma ja selle elanikke vahelduvad pikkade lõikudega, mis sisaldavad väga suurtes kogustes slängi ja teostuselt tunduvad keskkooli õpilase kirjatöö olevat. Tekib tunne nagu oleks kirjanikul mingid hood peal käinud või midagi sarnast. Tegemist on küll noore autori esimese tööga, aga midagi sellist raamat ikkagi sisaldada ei tohiks.
Millegi pärast tekkis teose lugemise ajal tahtmatult võrdlus 50 aastat varem E. E. "Doc" Smithi poolt kirjutatud "Lensmen" sarjaga.