Tegu on siis raamatuga, mida eelmisi osi lugenu ei saa kuidagi kätte võtmata jätta. Seekord on autor muide võrreldes eelmise osaga enda „-isme” hulga tagasihoidlikumalt välja toonud, mis minu arvates raamatule vaid kasuks tuli.
Selle raamatu lõpetab mitmekümneleheküljeline ülevaade Stephen Hawkingi elust ja tutvustatakse tema seisukohti, mis ta on avaldanud raamatus „A Brief History of Time - From the Big Bang to Black Holes”. Kes sarja läbi on lugenud, saab seosest aru...
Mulle on alati eriti meeldinud ulmeraamatud, mis lähtuvad, kasutavad või vähemalt viitavad praegustele ükskõik kui utoopilistele teadusteooriatele. Aga viite ei saa minult ka see raamat, midagi jääb nagu vajaka. Ehk on see pingepuudus - superinimeste vastu ju niikuinii keegi ei saa. Või häirib ehk liigne hüplevus, pealiskaudsus, ebaühtlus, ei oskagi täpselt öelda. Seega jälle neli.