Ta on Maale teel spioonina, tema missioon on osaleda seal pikaajalise spionaaživõrgustiku loomisel, mille kaugem eesmärk on saada maalased-inimesed liitu darruu-rassiga viimaste suurte vaenlaste medlini-rassi tulnukate vastu. End Maal hotellis sisse seadnud avastab Harris aga õige pea, et planeedil on end sisse seadnud juba ka medlini-rassi luureresidentuur, mis on darruu-tulnukate omast märksa suurem, aga pisut teistsuguse ambitsiooniga: nende eesmärk pole maalasi darruude vastu enda poole meelitada...
Tegu on hoogsalt areneva spioonilooga, kus käib keerukas luuremäng, petmised ja topeltpetmised, ületulekud ja võltsületulekud. Tulevikus terendava galaktilise vastasseisu ja suure sõja eelmänguna toimuva huvigruppide formeerumise raames näeme, et Maal on inimeste keskel välja arenemas omalaadne mutantide-üliinimeste rass, kellel tulevases konfliktis oma määratu suur mõju saab olema...
Kaudselt võiks seda pidada eellaseks näiteks Paul McAuley või Alastair Reynoldsi luuremängudele keskenduvaile tekstidele (McAuley «Second Skin», Reynoldsi «A Spy in Europa» ja «The Great Wall of Mars»), aga mingil kombel tundub see kõik hoopis rohkem meenutavat A. E. van Vogti 1940ndate mutantidest ja supertulnukate rassidest ning telepaatidest rääkivaid tekste. Ainult et see on selline lugejale arusaadavalt kirjutatud van Vogti hõnguline tekst. George R. R. Martin ei pea selle kohta ütlema, nagu ta ütles: «van Vogt’s stuff had tremendous energy, although I never could quite figure out who was doing what to whom, or why.» (mis võtab väga hästi kokku van Vogti kirjutuslaadi eripära.)Igatahes oli selle mitme ootamatu süžeepööranguga loo lõpplahendus ettearvamatu ja huvitav, hindele «viis» paneme rasvase miinuse taha, kuna üks, viimane lask lõhustajast jäi minu jaoks tõeliselt stiilsest ja loogilisest lõpust puudu, aga olgu siis nii.
Silverberg kirjutas jutustuse taas kord Larry T. Shaw ajakirjale Science Fiction Adventures, aga väljaanne pandi enne kinni, kui kõik spetsiaalselt selle jaoks kirjutatud ja äraostetud tekstid ilmuda jõudsid, mistap oli toimetaja Shaw sunnitud avaldama selle oma teises ajakirjas Infinity, mis üldiselt avaldas veidi pretensioonikamaid ja vähem sellise puhta pulphõnguga seiklusjutte. Igatahes ilmus see jutustus oktoobris 1958 ajakirja Infinity kaaneloona Calvin M. Knoxi pseudonüümi all, kuna samas numbris ilmus muud materjali ka Silverbergi enda nime all.
Kummalisel kombel tundub see üks arvustatava kogumiku väheseid tekste («Oru teispool aega» kõrval), mille puhul ei teki tunnet, et need napid 30 lehekülge on materjaliga kohutavalt ülepaisutatud ja et vabalt saaks neist sündmustest, eri süžeeliinidest, teemadest, karakteritest ja maailmadest romaani kirjutada. Kummalise kombel seepärast, et just selle jutu kirjutas Silverberg 1963. aastal ümber samanimeliseks romaaniks. Ta ise küll lisab, et nüüd vanas eas hindab ta varasemat lühemat versiooni kõrgemalt.