"Kentaurivapi suguvõsa" (ilmunud eesti keeles samanimelises lühikogumikus, "Loomingu Raamatukogu" 39/1981) setting on poolajalooline-poollegendaarne. Viimast esindab loo taust, mille kohaselt Attila pealetungi ajal Roomast põgenenud ülik Marcus Antonius Palemonas koos nelja patriitsisuguvõsaga laevadel Läänemerele jõudis, Neemeni jõkke pööras ja selle harujõe Dubysa kallastele pidama jäi. Lugu ise läheb (tagasivaates) käima siis, kui Palemonase pojapoegade, vürstide Kerniuse ja Gimbutase juurde saabub salapärase Jeremferdenase ori Jucas, kelle kehal pole ühtegi karva ja kes magab lahtiste silmadega ning kes toob neile sõnumi, et Palemonaste sool on määratud kaheteistkümnendas sugupõlves hävida ja et ainsaks mooduseks seda vältida on liituda ühega neljast patriitsisuguvõsast, mis kannab Kentaurivapi nime. Vürst Kernius võtab sõnumit kuulda, vürst Gimbutas aga ei hooli sellest ja kappab vihaga tagasi Kaunasesse.
Jutu vahetu tegevuse ajaks on minajutustaja, vürst Utenis, alles Kerniuse neljas põlv, Gimbutasest aga on neid olnud juba üheksa ja selle suguvõsa viimane esindaja, Leedu suurvürst Vaisvilkas, on lastetu ning liigse joomatõve tõttu peagi hauda minemas. Tõenäoliseks kandidaadiks suurvürsti troonile on pärast teda Utenase poeg Sventaragis, mis tähendaks Jucase ennustuse teise poole täitumist - suurust, mis Kentauridele saatusest määratud. Paraku on Jucas ka hoiatanud, et saatuse tüssamise eest tuleb maksta, teadmata on ainult, kuidas. Midagi hakkab koitma siis, kui jahilt ootamatult naasnud Utenis leiab oma naise Visgalé meesorjaga voodist ja kui ta on raevuhoos valmis naist tapma, moondub see hirmust kollaste silmadega mõistusetuks sisalikuks...
Jäägu ütlemata, millega kõik lõpeb, olgu vaid öeldud, et lõpp on küll traagiline, kuid ilus, ehk isegi katartiline. Loo plusspoolele tuleb kanda ka ehe ajalootunnetus. Kõrgeimat hinnet ei luba paraku panna kohati puine stiil. Sellest hoolimata soovitan lugeda - ehkki jutt pole ei puhas fantasy ega horror ning ei taha hästi alluda ühelegi kindlale zhanrimääratlusele. Aga ulmega on tegu igal juhul - ja nagu näha, oskasid leedukad seda omanäoliselt viljeleda ka sügava stagnatsiooniaja tingimustes. Bis!