R.U.R. on näidendi vormis ulmelugu roboti-apokalüpsisest. Näidendi peategelaseks on Helena, täpselt nimetamata riigi presidendi idealistlik tütar. Loo alguses saabub ta saarele, kus asub maailma võimsaima ettevõtte, "Rossumi Universaalsed Robotid" peakorter ja tootmiskeskus. Tema eesmärgiks on robotite ajaloo kohta rohkem teada saada ning võimalusel algatada robotite vabastusliikumine. Kohapeal armub ta aga ettevõtte peajuhti Domaini ja otsustab sinna jääda.
Kümme aastat pärast loo algust on muutused maailmas toimunud peadpööritava kiirusega. Lisaks töölisrobotitele on nõudluse tõttu mingil hetkel hakatud tootma ka sõjaroboteid. Lisaks on uuemad robotimudelid hakanud tundma vastumeelsust ebaefektiivsetelt inimestelt käskude saamise osas. Lõpuks, kui need uuemad mudelid revolutsiooni välja kuulutavad, hävitatakse kõik inimesed ülikiiresti. Kuid selle hävingu käigus läheb kaduma robotite loomise salajane meetod...
Tegemist on üsna lihtsa ja lühikese lugemisvaraga. Ajalooliselt on muidugi märkimisväärne, et selline vägagi moodne idee juba sada aastat tagasi nii põhjalikult välja kujundati. Lisaks on tegu just selle teosega, mis leiutas ja populariseeris sõna "robot" - kuigi näidendis on tegu tänapäevases mõistes pigem kloonide või androididega (bioloogilised, mitte mehhaanilised tehisinimesed).
Positiivse poole pealt võib veel välja tuua Čapeki dialoogid, mis on tihti andekalt iroonilised. Samuti on loodud õhustikus tunda väga ehtsat 20nda sajandi alguse Saksa ekspressionismi / Itaalia futurismi tulevikuvaadet (tänapäevaks küll pigem retro-tulevik). See tuletab meelde, et sarnast maailmakujundust kasutavaid kaasaegseid diiselpunk-tüüpi lugusid võiks rohkem olla.
Kahjuks aga on tegelaste osa selle loo kõige nõrgem pool. Praktiliselt kõik sellest käputäiest inimtegelastest, kes sellel saarel ettevõtte juhtimisega tegelevad, on hullu professori tüüpi veidrikud, kes üksteisest üsna vähe erinevad ja kelle saamatus mingil hetkel enam isegi koomiline ei ole. Peategelase Helena käitumine on ka algusest lõpuni üsna arusaamatu, kõige enam veel tema armumise ja abielu osa. See segab lugemist ikka tunduvalt, kuigi tekst on alla saja lehekülje ning hõredas näidendikirjavormis veel pealegi.
Üldiselt arvan ma, et seda teost tasub lugeda eelkõige siis, kui on olemas põhimõtteline huvi niisuguste temaatiliste alustekstide vastu. Visioon on siin ikkagi muljetavaldav ja näpuotsaga Tšehhi huumorit on ka abiks. Samas ei maksa oodata, et tegemist oleks mingi erilise unustatud pärliga. Praeguse pilguga vaadates on see kokkuvõttes pigem nõrgavõitu.
Hinnang: 4/10
