Pärast kolmandat maailmasõda ehk pärast esimest tuumasõda on põhjapoolkera täielikult elutühi. Radioaktiivne pilv liigub tuultega ekvaatorilt tasapisi lõuna poole ning eluks Maal on hinnanguliselt jäänud aastakest kaks kui mitte vähem. Kogu raamat kirjeldabki Austraalia lõunaranniku elanike tegemisi vältimatu huku eel -- kes teeb oma ammusi unistusi teoks, kes hakkab jooma, kes külvab igaks juhuks järgmiseks aastaks vilja maha (aga äkki meieni ei jõua!) jne.
Kui viriseda, siis no ei usu, et maakera kuklapoole elanikud NII stoilise mõtlemisega on. Ja kiiritus minu arusaamist mööda ka nii ei levi. Aga kirja on pandud kenasti, tegelastel on iseloomu (küll kohati nunnumeetrist läbi lastult) ja paratamatu lõpp on vist küll kõige üks vähemkoledam tuumakatastroofi kirjeldus üleüldse.