Pierre Pelot

Broceliande on muistne keltide kultusepaik Rennes`i lähedal Bretagnes. Miskipärast üritavad mõned arheoloogiatudengid seal muistseid rituaale taasesitada. Verd, päid ja luid lendab selle protsessi käigus hulgemini.

Mul on kuri kahtlus, et meie kodumaine antud kirjandussuuna esindaja suutnuks selle veristamise märksa andekamalt kirja panna. Samuti on mul esilemanatud jumalusest natuke teistsugune ettekujutus. Kuna ma ise MT fännide hulka ei kuulu, ei arva ma säänsest aadrilaskmisest suurt midagist ja nii tuleb MT lääne jäljendaja hindeks kesine 2.

«Brocéliande» on ulmeromaan, õigemini küll müstiline thriller, seega peaks kõik justkui kõige paremas korras olema, aga ei ole seda mitte. «Brocéliande» on romaniseering – teisisõnu kirjutas Pierre Pelot selle romaani samanimelise menuka filmi käsikirja põhjal. Pole filmi näinud ning ei oska seetõttu ka öelda, kas romaniseering on ekraanitruu, romaanina on tekst siiski tasakaalust väljas. Kui filmis kaamera rahulikult mööda vanni võtvat naisekeha libiseb, siis (sõltuvalt operaatoritööst) võib seda isegi ilusaks ja erutavaks pidada ... kui aga kirjanik selle romaanis rohkete sõnadega esitab, siis mõjub tütarlapse rindade asend vanni ja tüdruku enda suhtes pigem verbaalse pornona. Tegelikult on romaani lugedes see filmilikkus kogu aeg tunda. Võimalik, et kellelegi on see väärtus omaette, mind aga see vaid häiris.

Tahaks kirjastuselt küsida, et kellele seda raamatut maakeeles avaldades mõeldi. Prantsusmaal on kõik selge – menukast filmist tehti romaan, et veel kord raha saada. Kuid eestlased ju filmi ei tea, vähemasti kaubanduslik kogus neist. Kas on mängus prantslastepoolne lobitöö?

Tõlge on ladus ja isegi kaanepilt on kena (kuigi originaalil on see märksa efektsem). Pealkirja font on aga suisa ilge – miskipärast ei arva ma, et iga maagia ja nõiakunsti teemaline teos peaks olema kaunistatud gootiliku kirjaga. Antud lahendus tundub mulle eriliselt odavamaitseline.

Raamat pakub elamust ilmselt sellisele lugejale, kes hindab moodsa asjalikkusega segatud õõvast meeleolu ning ei pelga ära kommertskirjanduse stampe. Paar-kolm köitvat lugemistundi on garanteeritud, kuid mingeid põhjapanevaid üldistusi nii Pierre Pelot kui ka prantsuse ulme kohta selle romaani alusel teha ei maksa. Ja siiski usun, et filmina oleks mulle see kõik rohkem meeldinud.

Eriliselt ajab mind vihale aga see, et katsu sa pärast sellise raamatu ilmumist veel seletada, et prantsuse ulmel mingi tase on. Samas oleks ka Pierre Pelot loomingust märksa asjalikumat leidnud, prantsuse ulmest üldisemalt ma parem ei räägi.

Saast.